Õp Kristjan Luhamets tutvustas Pereraadio saatesarja “Koguduse lugu” seekordses osas Torma koguduse lugu.

Vaiga muinasmaakonna nimi viitab vadjalastele. Vaiga idapoolses osas, paari kilomeerti kaugusel Torma kirikust on Linnutaja linnamägi. Võimalik, et just siin asus Somenlinde muinaslinnus, kus 1212. aastal peatus liivlaste, latgalite ja sakslaste sõjavägi. Linnutaja kandiga on seotud palju Kalvipoja muistendeid ja rahvapärimusi. 

1220. a. kutsuti Vaiga rahvas ristimiseks kokku maakonna keskosas, hilisemas Laiuse kihelkonnas. Eraldi pole mainitud, kas tuldi ka maakonna lõunapoosetelt Palamuse ja idapoolsetelt Torma maadelt. Hiljemalt 1319. a. oli Tormas ehk Kapsteveres olemas kirik. Kogudus oli toona preestri surma tõttu juba aasta olnud hingekarjaseta. 

Kirik oli ehitatud kivist ning asus samas kohas, kus ka praegune kirik. Pärast Liivi ja Poola-Rootsi sõdu mainiti 1634. aastal, et Torma kirik on päris maatasa. Veidi eemale, teisele poole Tartu maanteed püstitati siis puukirik. 1643 ehitati see pikemaks. Kiriku kassa oli siis nii tühi, et raha polnud isegi armulaua leiva ja veini ostmiseks. Kogudust teenis Laiuse õpetaja Gamaliel Berg. 1649. a. sai Torma esimese oma õpetaja, kelleks oli Bergi väimees Andreas Rudelius. 

1668 alustati senisest puukirikust 300 sammu eemal uue puukiriku ehitust. Selle ehitasid kuus soome puuseppa. Töö sai valmis 1671. a. Samal ajal ehitas Laiuse omanik Erik Fleming Torma kihelkonna kirdeossa Lohusuu kiriku. Fleming korraldas ka Laiuse kiriku taastamist ja kinkis Torma kirikule suure kella ja kaks lühtrit. Erinevaid kingitusi tegid Torma kirikule ka paljud teised härrad, kirikuõpetaja näiteks kinkis ühe akna. 

Torma puukirikus olid aadlike pinkidel seljatoed, teistel nähtavasti mitte. Pärast aadlikke tulid ametimeeste pingid, siis kõrtsmike pink. Talurahva pingid algasid vöörmündritega, seejärel pingid külade kaupa. Naised istusid kiriku vasakul, mehed paremal küljel. 

Rootsi ajal õpetati ka Tormas lapsi lugema. 1688. a. kirjutas proast Brockmann aruandes Forseliusele, et Tormas oli 25 koolilast, kes nii hästi lugeda oskasid, et see teda rõõmustas. 

Põhjasõda jättis küll alles Tormale kiriku, kuid võttis ära kirikuõpetaja. Nimelt külastas õpetaja Schmalenberg 1705. aastal Narvas oma isa, aga sattus seal venelaste kätte, kes ta vangi viisid. Kuni uue õpetaja leidmiseni 1710. a. teenis Torma kogudust Kodavere õpetaja. Lohusuust, mis Rootsi ajal oli iseseisvaks kihelkonnaks eraldunud, sai pärast Põhjasõda uuesti Torma abikogudus. 

Torma kirikuhoone oli täbaras seisus. Seetõttu sõlmiti leping ehitusmeistriga ja 13. aprillil 1731 pandi nurgakivi uuele kirikule. Kahjuks puudus mõisaomanikel tahtmine lepingut täita. Puusepad alustasid küll tööd, kuid varsti jäi kõik lohakile ja üles ehitati hoopis Lohusuu kirik. 

1746. a. sai Torma koguduse õpetajaks Johann Georg Eisen, kes tegutses ühtaegu nii kirikuõpetaja kui arstina, rajas Tormasse puukooli ja kirjutas eestikeelse aiatöö õpiku. Teda peetakse kartulitärklise valmistamise menetluse leiutajaks. Tema meetodit kasutas Põltsamaa tärklisevabrik. Eisen katsetas aedviljadest kuivkonservide tegemist ning avaldas selle kohta kirjutise, mis avaldati nii vene, poola, rootsi, inglise kui hispaania keeles. Eisen vaktsineeris elanikke rõugete vastu ning õpetas lapsi lugema. 1750. a. kirjutas ta, et pärisorjus takistab majanduse ja sotsiaalelu arengut ning on kahjulik ka mõisnikele. Mõisnikud tõstsid Eiseni peale ohtralt kaebusi, millest suuremat osa pidas ta alatuks laimuks. Ka läbisaamine talurahvaga polnud pilvitu. 1774 loobus Eisen vaimuliku ametist, töötas Jelgava gümnaasiumi majandusteaduse professorina, Kuramaa hertsogi mõisade ja aedade valitsejana ning Jaropoletsis krahv Tšernõšovi mõisade ülemvalitsejana. Torma kihelkonna kõik viis külakooli on Eiseni ajal asutatud, samuti õnnestus tal ehitada Tormasse uus kivikirik. 

Puukirik, mis juba enne Eisenit oli vana ja vilets, ei läinud aastatega paremaks. Ei aidanud nõupidamised, mida aastast aastasse mõisaomanikega peeti. Kord oli lootust, siis jälle takistusi. 

1764. aasta suvel tegi keisrinna Katariina II ringreisi Eesti- ja Liivimaa kubermangus. Tagasiteel sõitis ta läbi Torma. Ninasi postijaamas tervitas teda kirikuõpetaja Eisen, kes kinkis keisrinnale mitmesuguseid kirsse, mineva-aastaseid õunu ja tsenifoolia roose. Muuseas küsis keisrinna, et kelle inetu vana kirik oli see 20 versta eespool, kust ta mööda sõitis. Kui ta kuulis, et just Eiseni kirik oligi, palus ta kindralkuberner Brown’il uue kiriku ehitust kiirendada. 

See mõjus. Juba järgmise aasta alguses (1765) läks ehitus lahti. Uus kirik ehitati mitte seniste puukirikute, vaid kunagise kivikiriku kohale. Uus kirik pühitseti 1767. Kell valati Tallinnas. Samast aastast pärineb ka tornikukk. 

Järgmine õpetaja Asverus oli vastupidi Eisenile vaikne ja tasane töömees. Ligi 43 aastat teenis ta Torma rahvast, kauem kui keegi teine. Ta jätkas hoolega koolitööd, mida Eisen oli alustanud. Muuhulgas ilmus Asveruse sulest eestikeelne katekismuse seletus. 

Vennastekoguduse ärkamine algas Torma kihelkonnas Kärupere külast, mis kuulus Rääbise mõisale. Rääbise omanik, proua von Löwenstern elas Antslas, Urvaste kihelkonnas. Kui siis Hinriko Peetri Jüri Kärupere külast oli mõnda aega viibinud Urvastes ja Kambjas, läks ta koju ja hakkas koos Tarto Madisega palvetunde pidama. Kuna Rääbise asub Torma ja Laiuse piiril, levis ärkamine juba 1740 siit Laiuse kihelkonda. Ka hiljem asusid Torma ja Laiuse hulgakesed lähestikku ja võtsid uusi liikmeid vastu üheskoos. Õpetaja Asverus ei teinud vendadele takistusi ning Torma köster Heinrich Masing kuulus koguni ise vennaste hulka. 

Pärast Aleksander I „armukirja“ 1817 muutus vennaste tegevus Torma koguduses eriti aktiivseks. Palvemajad ehitati Lohusuusse, Laekannu ja hiljem köster Adam Jakobsoni eestvõttel ka Torma kiriku juurde. Adam Jakobson oli üks Torma vennastekoguduse juhtivaid tegelasi. 1848. a. rajas ta pasunakoori, mis äratas laia tähelepanu. 

Jakobsoni poeg Eduard Magnus Jakobson oli üks Eesti esimesi baptisti jutlustajaid, teine poeg Carl Robert Jakobson oli üks rahvusliku liikumise juhte. Rahvuslik liikumine oli Tormas aktiivsem, kui Eestis keskmiselt. Rahvuslikel ettevõtmistel oli siin rohkelt toetajaid. 

Õpetaja Johann Eduard Assmuth oli pietistlik hingekarjane, helde südame ja käega inimene, kes aitas abivajajaid ja tegi vennastekogudusega head koostööd. Kui vendade vagadust hakkas varjutama vagatsemine, pöördus Assmuth 1846. aastal nende tegevust piirama. 

Vene õigeusku minejaid oli Tormas ainult 3,6% elanikest. Õigeusu kirik oli Mustvees juba varasemast ajast olemas, Lohusuus ehitati see 1863. 

1813 sai Torma kirik esimese oreli, teise ehitas 1838 Ernst Kessler ja kolmas telliti 1903 Walckerilt Saksamaalt. 1867 – 1868 ehitati Torma kiriku altaripoolne osa suuremaks, kusjuures kantsel jäi vanale kohale. 1868 maalis vene kunstnik Pavel Žiltsov altarimaali, millel on kujutatud Kristust ristil ning selle all jünger Johannest ja põlvitavat Maarjat. 

Torma oli suur kihelkond. 1877 ehitati Mustvee kirik, 1882 sai valmis Lohusuu uus kirik ja 1903 ehitati Avinurme kirik. Ajapikku said neist kõigist iseseisvad kogudused. 

Torma surnuaed rajati 1774. 1889 ehitati sinna uus kabel, mis koos kellatorniga näeb välja nagu väike kirik. 

Maailmasõdades jäi Torma kirik puutumata – napilt. 19. septembril 1944 lähenesid Tormale Punaarmee üksused. Suurtükid avasid tule sakslaste pihta. Kõige ägedamalt pandi vastu kiriku ümbruses. Kui kiriku torn sihikule võeti, juhtus seda nägema Edgar Hark, senine Mustvee koguduse õpetaja. Kuna Hark oli Laskurkorpuses auastmelt kapten, õnnestus tal veenda suurtükiväelasi, et see kirik ei kujuta endast mingit ohtu. Ja kirik jäi terveks. Pärast sõda oli Edgar Hark Torma koguduse õpetaja ja Tartu praost. Siit läks ta Tallinna Kaarlisse ja oli seejärel EELK peapiiskop. Aastal 1986 maeti ta Torma surnuaeda. 

Õpetaja Jaan Muru ajal peeti 1967. a. Torma kiriku 200. aastapäeva. Koguduse naispere kudus sel puhul kangastelgedel suure vaiba, mis ulatus kiriku peauksest altarini välja. 

Kuigi pastoraat nõukogude ajal võõrandati, jäid mõned ruumid koguduse kasutusse. Ülejäänud hoones elasid sovhoosi töölised, kohalikud inimesed, kes hoidsid pastoraati, mõni oli ka ise koguduse liige. Häid suhteid hoidis õpetaja Illar Hallaste ka sovhoosi juhtkonnaga. Kui Torma keskuses valmisid kortermajad ja pastoraadi elanikud sinna kolisid, pakkus direktor Juhan Telgmaa, et sovhoosil on odavam pastoraat tagastada kui seda remontida. Nii oli Torma 1985. aastal Ambla järel teine kogudus Eestis, kes nõukogude ajal oma pastoraadi tagasi sai. Kirikuõpetaja elupaigaks on vana hoone tänase päevani. 

Koguduse lugu” on õp Kristjan Luhametsa autorisaade, mis on Pereraadio eetris neljapäeviti kell 10.45; 17.15 ja 23.15.
Saateid saab järelkuulata ka aadressil www.pereraadio.ee.

2