Tõnis Nõmmik: kaplanaatide laialisaatmine on alati lõppenud nende taastamisega

Veebisaates “Taevas tuleb appi!” kõneleme seekord kaplanaadist Eesti Kaitseväes ja selle kärpimise kavadest. Õp Toomas Nigola usutletavaiks on seekord peapiiskop Urmas Viilma ning endine Kaitseväe peakaplan õp Tõnis Nõmmik.

Kolonel Tõnis Nõmmik andis saates ülevaate Eesti kaplanaadi kujunemisloost. Nii olid kaplaniteks Põhjasõja ajal baltisaksa päritolu vaimulikud, kes teenisid eestlaste üksusi nende emakeeles. Vabariigi ajal 1919 pani kaplanatuuri loomisele aluse sõjavägede ülemjuhataja Johan Laidoner. Toona nimetati kaplaneid sõjaväeõpetajateks. Ehkki Eesti Vabariigi ajal kaplaniteenistus ka korra praegustele sarnaste põhjendustega likvideeriti, siis taastati see Kaitseliidu juures 1926. aastal, kui oli toimunud 1. detsembri mäss. 1940. aasta okupatsiooni tingimustes “vabastati” kaplanid mõistagi esimesena oma kohtadelt. Institutsiooni taasloomise ettevalmistused algasid riigikaitseminister Hain Rebase ajal ja kaitseväe kaplanaat taasloodi 1994.

1995. aastast on Eesti kaitseväe kaplanaadiga seotud ka Tõnis Nõmmik, kes enne seda oli alates 1945. aastast olnud kaplan Kanada kaitseväes. Alates 1995. aastast aitas Nõmmik 10 aastat Eesti kaitseväe kaoks kaplaneid koolitada. .Algul tegi ta oma tööd Eesti ja Kanada vahet sõites, kuid ates 1997. aastast elab ta alaliselt Eestis.Koolitustel on tema sõnul lisaks kaplanitele osalenud ka arste, teisi meditsiinitöötajaid ja psühholooge; koolitused on toimunud nii Eestis, Kanadas, Ameerikas kui Norras. Lisaks kaitseväe kaplanitele, kui neid oli juba piisavalt, asuti vaimulikke ette valmistama ka kaitseliitu.

“Kaitseväes on kaplanil eriline positsioon, sest kui üldjuhul tomub suhtlemine vastavalt auastmetele, siis kaplani poole saab otse pöörduda igaüks,” selgitas Tõnis Nõmmik. “Nad on alati üksusega koos, alati kohal, mistõttu nende poole võib igal ajal minna. Kaplanatuuri loomisega langes Eesti kaitseväes enesetappude ja enesetapukatsete hulk peagi poole võrra,” lisas ta. Arvestades asjaoluga, et kaitseväes on ka arvestatav hulk naisi, on vajalik ka naiskaplanite olemasolu, sest paraku tuleb tegevteenistuses ette ka vägistamisjuhtumeid. Sellistel puhkudel usaldatakse mõistagi vaid naissoost abistajat. Kaplanitel on veel üks roll, mida keegi teine enda õlule võtta ei taha – nimelt surmateadete edastamine ja perede toetamine, kui selline sündmus on neid tabanud.

Toomas Nigola palus Tõnis Nõmmikul tuua välja psühholoogide ja kaplanite erinevused, märkides ise sealjuures, et psühholoogide juures käiakse kaitseväe küsitluste põhjal rohkem, kuid kaplanitega on rahulolu suurem. Samuti pakkus ta, et psühholoog tegeleb pigem tagajärgedega ja kirjutab tõendeid kaitseteenistusest vabastamiseks, kuid kaplan teeb ennetustööd.

Tõnis Nõmmik oli öelduga päri, kuid lisas, et kaplanite puhul on oluline seegi, et nad peavad pihisaladust: “See, mis räägitakse, jääb sinna. See on alati nii olnud.”

Urmas Viilma keskendus saates usuvabaduse ja selle riigi poolt tagamise küsimusele. Ta püüdis omalt poolt kaasa mõelda, kuidas hakkaks see “kaplaniteenuse” sisse ostmise tingimustes välja nägema.

Viilma märkis, et kui näha “teenuse” sihtrühmana ajateenijaid, siis on nad veel selles eas, kus usuline enesemääratlus pole veel toimunud. Nii tekib küsimus, kas sobiva “teenindaja” usuühenduse näol valib konfessioonide seast tema eest kaitsevägi. Praegu on olnud kaplanite roll siiski kirikuteülene ja üksusega koos olles on nende üheks töölõiguks olnud ka usulise teadlikkuse tõstmine. Kui enne oli riigi partneriks kirikuteülene katusorganisatsioon Eesti Kirikute Nõukogu, siis nüüd on lahtine, kes on partner uues olukorras – kas piirkondlik kogudus, kelle poole otse pöördutakse? Kas seal leidub inimest, kes on saanud kaplanitööks ettevalmistuse? Need on küsimused, mis on seni vastuseta. Peapiiskop leidis, et “teenus”, kui hingehoiust rääkida, siiski niimoodi teostatav ei ole. Sedasi on võimalik korraldada vaid tseremoniaalseid ülesandeid, mida kohalik kirik on koostöös kaitseväega ikka teinud. Sellele kaplanitöö siis aga taandubki.

Kirik on läbi sajandite ellu jäänud just tänu oma heale kohanemisvõimele, nentis Viilma. Kavandatava muudatusega ei kannata eriti ei kirik ega ka kaitsevägi ega -võime, küll aga inimesed, kes kaitseväes on, leidis ta.

Lisa kommentaar