Uuring: kiriku rolli tajumist takistab kultuuri- ja religioonialaste teadmiste vähesus

2020. aasta küsitlusest ilmneb, et kiriku roll vaeste abistamisel peaks pigem jääma samaks või vähenema. Piisavaks peab seda umbes veerand vastajatest (24%). Seda, et kiriku roll vaeste abistamisel peaks suurenema, arvab 46% inimestest, ehk 20% vähem inimesi kui 2015. aastal (66%) ja 18% vähem kui 2010. aastal. Seda, et kiriku roll peaks siin vähenema, arvab 9% vastajatest (aastatel 2010 ja 2015 oli neid 2%). Muude probleemidega inimeste abistajana peab kiriku rolli samuti piisavaks 24% inimesi ja seda, et kiriku roll peaks siin pigem suurenema, arvab 44% vastajatest ehk (18% vähem inimesi kui 2010. ja 2015. aastal). Seda, et kiriku roll selles vallas peaks vähenema, arvab 9% vastajatest (ehk 6% enam kui 2015 ja 8% enam kui 2010. aastal).

Seekordsest küsitlusest ilmneb, et vastajate arvates võiks kirik moraali ja eetika teemalistes aruteludes vähem kaasa rääkida. Seda, et kirik avaldab selle teemalisi seisukohti parajal määral, arvab 29% inimestest. Võrreldes 2015. aastaga on selliste vastajate hulk vähenenud 23% (2015. aastal oli see vastavalt 52%). Samas on viie aastaga 9% suurenenud nende inimeste hulk, kes leiavad, et kirik võiks oma seisukohti neis küsimustes vähem avaldada ja pisut vähenenud vastajate hulk, kes leiavad, et kirik võiks seda teha rohkem (aastal 2020 23%, aastal 2015 26%).

Usu- ja religioonialaste teadmiste pakkumise osas ei osanud väga paljud vastajad seisukohta võtta – selliste vastajate hulk, kes vastasid „raske öelda“, oli suurenenud 18% (2020. aastal 29%, 2015. aastal 11%). Seda, et teadmiste jagamine võiks pigem suureneda, arvas viimase küsitluse kohaselt 22% vastajatest (2015. aastal 16%). Nende teadmiste jagamise suurendamise vastu on 14% vastajaid (2% vähem kui 2015. aastal). Seda, et teadmisi jagatakse parajal määral, arvas 35% inimestest (24% vähem kui viie aasta eest).

Kaasarääkimist keskkonna teemalistes aruteludes oodatakse kirikult varasemast vähem. Praegune mõju on sobiv 28% vastajate arvates (viie aasta eest leidis seda üle poole ehk 57% vastajatest) ja vähem soovis kiriku sõnavõtte sel teemal kuulda 14% vastajatest (2015. aastal oli neid 8%). 36% küsitletutest ei osanud aga siinkohal midagi vastata. Sarnased on tulemused ka sõja ja rahu küsimuste ning rahvusvaheliste konfliktide lahendamisega.

Kunsti, muusika ja kultuurialase tegevuse puhul pidas 38% vastajatest kiriku mõju sobivaks, peaaegu sama palju inimesi (32%) ei osanud  sel teemal aga midagi arvata. Seda, et kiriku kultuurialane tegevus võiks kasvada, arvas 5% enam vastajaid kui eelmisel korral (17%); samal ajal arvas 4% inimesi varasemalt enam, et kirik tegutseb kultuuri vallas liigagi aktiivselt ( 2020. a 14%  ja 2010. a 10%).

Sisepoliitilistel teemadel kaasarääkimist soovitakse kiriku poolt varasemast vähem (25% ehk 11% rohkem kui 2015. a). Paljud jäid aga sellele küsimusele vastamisega hätta (36%). Kiriku mõju sisepoliitikas pidas parajaks 31% vastajatest (30% vähem kui eelmise küsitluse ajal) ja suurenemist soovis 8% vastajatest (4% vähem kui 2015. a küsitlusel).

Küsitluse tulemustest jääb kokkuvõtteks silma suur inimeste hulk, kes ei oska kiriku rolli küsimustes kaasa rääkida. Varasemast vähem inimesi peab kiriku rolli oluliseks hättasattunud ühiskonnaliikmete aitamisel ja päevapoliitilistes küsimustes. Seda peetakse pigem teiste institutsioonide pärusmaaks või, nagu selge seisukohata inimeste hulk näitab, ei tajuta selgelt kiriku funktsiooni nendes tegevustes.

Kasvanud on inimeste hulk, kes on avatud religioonialastele teadmistele ning keda kõnetab kirik kultuuri võtmes. Teadmiste puudumist ja hariduslünka kirikuga seotud küsimustes näitab siingi suur hulk „raske öelda“ vastajate hulk. Vastuste kõrvutamisel võib järeldada, kirikul on end võimalik ühiskonnas mõistetavaks teha religioonialase hariduse ja kiriku kultuuritegevuse kaudu. Lähem kokkupuude kirikuga ja taustainfos orienteerumine aitaks küllap ka vastajatel üksikküsimustes selgemaid seisukohti kujundada.

Lisa kommentaar