Koguduse lugu: Vara kogudus

Vara kirik (allikas: koguduse leht Facebookis)

Õp Kristjan Luhamets tutvustas Pereraadio saatesarja “Koguduse lugu” seekordses osas Vara koguduse lugu.

Vara kirik ehitati 1855. aastal, kuid enne seda on püha Brigitta kirik asunud samal kohal ka Rootsi ajal, tõenäoliselt varemgi. Õigupoolest oli see Maarja-Magdaleena kihelkonna abikirik, keskusest paarikümmend kilomeetrit lõuna pool suurte soode servas. 

13. sajandil saabus siiakanti vadjalasi Pljussa jõe keskjooksu aladelt. Arheoloogiliselt on uuritud külakalmistuid Kusmas, Välgis ja mujal Tartumaal. Ümberasujad saabusid tervete kogukondade kaupa seni asustamata aladele. 

Taas saabus palju uusi asukaid pärast pikka sõdade aega. 1630. aastail oli Maarja-Magdaleena kihelkonnas tervelt kolmandik talupoegi võõramaise, peamiselt vene päritoluga. 

Vara Brigitta kirikut on kirjalikult esimest korda mainitud 1669. aastal. Selleks ajaks oli kirikul seljataga juba pikk ajalugu ja pühakoda püsis viletsas seisus. 

1686. aasta paiku on mainitud Vara koolmeistrit, kes oli rahvuselt soomlane, kuid oskas nii eesti kui rootsi keeles lugeda ja kirjutada.

Rootsi ajal, 17. sajandi keskel ühendati Vara hoopis Äksi kogudusega. Põhjus võis olla selles, et Äksil oli siis oma õpetaja, kuid Maarja-Magdaleenat teenis Palamuse hingekarjane, kelle jaoks Vara oli rohkem kui 30 km kaugusel. 

Rootsi aja lõpul võinuks Varast saada koguni iseseisev kihelkond. 1694. aastal astus Varal ametisse õpetaja Petrus Ottenius, endine Ruhnu koguduse õpetaja. Paraku suri Ottenius juba aasta või kahe pärast ning 1696. aastal sai Vara koguduse õpetajaks Kaspar Martin Hübschmann. Tema oli küll noor mees ja Tartu ülikoolis lühikest aega usuteadust nuusutanud, kuid iseseisvat Vara kogudust ta üles ehitada siiski ei jõudnud. Juba mõne aasta pärast algas Põhjasõda ning rügemendid vajasid kaplaneid. 1710. aastal viis katk kaplan Hübschmanni hauda ning Vara pidi taas leppima abikoguduse seisusega Maarja-Magdaleena kihelkonnas. 

Viimane suurem sisseränne Vara kanti saabus pärast Põhjasõda, kui Peipsi tagant tuli Välgi külla hulk venelasi. 1859. aastal ehitati siia Välgi õigeusu kirik – puukirik, mis on siiani alles. 

Pärast Põhjasõda oli Varal puukirik. 1786. aastal sai Vara abikiriku köstriks Kristjan Masing, Kaiavere möldri poeg kuulsast Masingute suguvõsast. Ustavalt pidas ta Varal oma ametit. Kui 1822. aastal tema sugulane, Äksi õpetaja, praost Otto Wilhelm Masing visitatsiooni läbi viis, kinnitasid nii Maarja-Magdaleena õpetaja kui Vara kogudus, et nad on Kristjan Masingu ametpidamisega väga rahul. Elatanud mehe tervis jäi aegamööda kiduramaks, silmanägemine kustus ja 1834. aastal tuli ta panna kalmistumulda puhkama. Kristjani poeg Johann Friedrich Masing oli juba 1812. aastast saadik isal abis olnud. Pojapoeg Richard Masing lõpetas aga Tartu ülikooli usuteaduskonna ja teenis hiljem kirikuõpetajana Rannu kogudust. Köster Johann Friedrich Masing teenis Vara rahvast samuti kuni surmani, nimelt 1878. aastani. Kuna kirikuõpetaja Maarja-Magdaleenast käis Varal harva, oli igapäevane töö ja jumalateenistused köstri ülesandeks. Johann Friedrich Masingu ametiaega jäi ka praeguse Vara kiriku ehitamine. 

Kuna vanast puukirikust polnud enam asja, võttis Vara mõisnik, polkovniku auastmes krahv Paul von Sievers uue kiriku ehituse oma südameasjaks. 16. oktoobril 1855 pühitseti sisse uus kivikirik. Oreli ehitas Tartu meister Friedrich Wilhelm Müllverstedt. Puust haritorni tippu kinnitati ühe varda külge rauast sepistatud rist, muna ja kukk. Tänase päevani seisavad need kindlalt oma kohal. Katuseharja käärkambripoolses otsas ehib sepistatud tuulelipp aastaarvuga 1854. 

Hiljem remontis kirikut ja varustas kroonlühtrite ning vajalike riistadega krahvi pojapoeg Paul Sievers. Lühtrid kiriku laes ja seintel valmistas Tartu meister Eduard Dross. Kiriku lõunaseinal on õlimaal „Usutunnistus“. Selle on 1756. aastal puust alusele maalinud Tartu kunstnik Gustav Magnus Reinfeldt, võimalik, et eelmise vana puukiriku jaoks. Maalil on kujutatud läbilõiget piibliloost: kümne käsu andmist ja kandlega Taavetit, pattulangemist ja kala kõhust väljuvat prohvet Joonat, Jeesuse sündi ja ülestõusmist, jüngrite kutsumist ja läkitamist, armulaua seadmist ja Jeesuse ristisurma, palju ingleid ja taevast Jeruusalemma, mille keskel troonib Tall võidulipuga. 

Vara kiriku sisustus kannatas 1990. aasta kevadel varguse läbi. Ära viidi altarimaal „Kristus ristil“, mille oli valmistatud kunstnik Moritz 1848. aastal. Et altarisein kirikuliste silme ees tühjaks ei jääks, maalis Heli Tuksam 1990. aastal uue altaripildi, millel on samuti kujutatud üksnes Kristust ristil. 

Koos maaliga varastati Vara kirikust ka Kristuse kuju, mis asus altari krutsifiksil. Kuju oli valmistatud 19. sajandi teisel poolel Tartus Eduard Drossi ettevõttes. Seegi koht ei jäänud tühjaks. Uue kipsist figuuri valmistas Vara koguduse juhatuse esimees, restauraator Ain Ilves. 

Kahel pool altarit on apostli reljeefidega seinalühtrid. Üks kujutab Peetrust, teine Paulust. Lühtritele on graveeritud nimi: „Alwine Auduwa sündind Sibul“. Tegemist oli noore abielunaisega, kes 1904. aastal kõigest 28 aasta vanusena suri. 

Audova on põline Vara suguvõsa. Alviine vanaonu pojapoeg oli kirikuõpetaja Jaan Audova (1901 – 1992), kes teenis nõukogude ajal Otepää ja seejärel Valga Peetri-Luke kogudust. Ka Jaani poeg Peep Audova oli Valga koguduse õpetaja. Jaani vend Ants oli pärast sõda üks Tartu Pauluse kiriku taastamistööde eestvedajaid ja korraldajaid. 

Jaan Audova haridustee algas Vara Matjama koolis. Kohanimi Matjama tuleb tõenäoliselt eesnimest Matjuk või Matvei. Koojuhatajaks oli seal Alviine Audova õemees Karl Eduard Võõbus. Nii õppis Matjama koolis ka Alviine Audova õepoeg Arthur Võõbus (1909 – 1988). 

Arthur Võõbusest sai Tartu Pauluse koguduse II pihtkonna õpetaja ning pärast teist maailmasõda Chicago Ülikooli Uue Testamendi ja algkiriku ajaloo professor ja Iraagi Teaduste Akadeemia liige. Võõbusest kujunes üks maailma juhtivaid süriolooge. Ta tegeles Lähis-Ida kirikulooliste paikade ja nendega seotud tekstide uurimisega. 

Matjama koolis sündis ka Arthur Võõbuse õde Herta Keel, kelle pojatütred Ülle Keel ja Külli Saard on märkimisväärse panuse andnud tänapäeval EELK Konsistooriumi kantselei töös. 

Vara metsavahi peres tuli aga ilmale professor Elmar Salumaa (1908 – 1996). Enne sõda oli Salumaa Tartus Hugo Treffneri Gümnaasiumi usuõpetuse õpetaja. 1944. aastal ordineeriti ta kirikuõpetajaks, kuid juba järgmisel aastal arreteeriti. Pärast Siberi vangilaagrit ja asumist teenis ta Pärnumaal Saarde kogudust ning oli EELK Usuteaduse Instituudi süstemaatilise usuteaduse professor. Suure töö on ta ära teinud õppematerjalide koostajana. 

Vara kirik jäi maailmasõdades terveks. 1925. aastal avati Vara surnuaial mälestussammas Vabadussõjas langenud Vara vallast pärit sõduritele. Sammas lõhuti 1950. a., kuid samba osad õnnestus ära peita. 1988. aastal pandi need kokku ning valati uus alus. Nii on sammas ise täielikult originaal. See kujutab endast kolmeosalist obeliski, mille soklil on Jeesuse sõnad (Jh 15,13): „Suuremat armastust ei ole ühelgi kui see, et tema oma elu jätab oma sõprade eest”. 

Kuni 1926. aastani oli Vara üksnes abikogudus, kuid ka edaspidi vormiliselt iseseisva kogudusena teenisid teda ikka Maarja-Magdaleena õpetajad. Esimese oma õpetaja sai Vara kogudus alles 1956. aastal. Selleks oli Evald Ilja, kelle elukoht asus Tartus. Ka hiljem on Vara kogudust teeninud Tartu linnas elavad vaimulikud. 

Et Vara kirik ka teises maailmasõjas terveks jäi, on suur ime, sest kiriku vahetus läheduses peetud lahingutes on õige mitu vene tanki puruks lastud, lennuk alla kukkunud ja koolimaja maha põlenud. Kirikust läks see kõik napilt mööda. 

Suurt kahju tegi Vara kogukonnale küüditamine. Väga palju peremehi viidi siit külmale maale. 

Praegusel ajal on kiriku eest hästi hoolt kantud. Soome sõpruskoguduse Korso abiga sai Vara kirik 2001 – 2002 uue katuse ja 2006 – 2007 restaureeriti kõik aknad. 2009 tehti korda kiriku torn. 

Kell kiriku tornis on valatud 1929. aastal Tartu Teguris. Kuna selle kõla jättis soovida, õnnestus 2007. aastal tänu heale annetajale tellida Saksamaalt uus kell selle kõrvale. Kiriku põrandal on eksponeeritud ka kõige vanem, kuid mõranenud kell.

Koguduse lugu” on õp Kristjan Luhametsa autorisaade, mis on Pereraadio eetris neljapäeviti kell 10.45; 17.15 ja 23.15.
Saateid saab järelkuulata ka aadressil www.pereraadio.ee.

Meeldib 2

Lisa kommentaar