Suure Nädala Kolmapäev. Päeva teema: Jeesus mõistetakse surma. Palvesõna ütleb EELK vikaarõpetaja Kristel Engman.

Pilaatus küsis neilt: „Mis ma siis pean tegema Jeesusega, 
keda nimetatakse Messiaks?” Nad kõik ütlesid: „Löödagu risti!” Mt 27:22

Suure Nädala emotsioonide pendel liigub peadpööritava hooga teljel, mille ühes otsas on rõõmus elevus ja ootus, teises otsas aga viha, äng ja kurbus. Palmipuudepüha rõõmus elevus on Suure Nädala kolmapäevaks asendunud kurjakuulutava sünguse ja rõhuva eelaimdusega. Kui võtame selle sündmustiku kirjeldust pelgalt kui verbaalset pildiseeriat minevikust, eksitame ennast. Meie, meie esivanemate ja vaarvanemate aastad ja ajastud on kinnitanud, et praegune maailm võib muutuda eilseks kiireminigi kui oskame oodata. Rahva hulgas, kes uudishimust või rõõmust elevalt Jeruusalemma saabuvat Kristust tervitas, on vaid mõned päevad hiljem hulk neid, kes nõuavad Pilaatuselt Jeesuse ristilöömist. Inimestesse on istutatud seesugune polaarsus.

Nii nagu tegelik pattulangemine ei toimunud keelatud vilja haugates, vaid hetkel, mil inimene soovis saada selliseks nagu Jumal, toimus ka Kristuse ristilöömine tegelikkuses juba Pilaatuse juures lärmakalt nõudes: “Löö ta risti!“ See, mis toimus peale Kristuse alandusteed hiljem Kolgatal, oli ristilöömise nõudjate jaoks viimane vaatus. Valjuhäälse kurjuse ajutine triumf, mille käekiri on kõikidel aegadel sama – püüe vangistada, alandada, väärikust röövida, jalge alla tallata ja vaigistada.

Pilaatus oli ebakindel ja arg mees, kes vabastas end vastutusest. Surmamõistvat kohtuotsust nõudev rahvajõuk aga ei tajunud oma nõudmise ja sõnade kaalu. Vastutus hajus kollektiivsesse rahvamassi. Kuri pääses valla, sest sellel võimaldati valla pääseda. Seegi on reljeefne meeldetuletus kõikide aegade ja ajastute inimestele.  

Kirikus õnnistust vastu võttes meeldib mulle mõelda, et ristimärki on kätketud armastuse kaksikkäsk, mille vertikaal kinnitab inimese ja Jumala suhet ning horisontaal inimeste omavahelisi suhteid. Need kaks telge lõikuvad omavahel. Teineteiseta ei oleks neil erilist tähendust, vaid koos moodustavad nad terviku. Seda on hea meeles pidada iseäranis rasketel aegadel ja pimedamatel päevadel. Kui näeme oma elukaare mõttelises pildistuses Jumala jälgi, ei ole meil vaja karta ka raskusi, vaid võtta eeskuju neist, kes Jeesusele kindlaks jäid. Võitjad ei anna alla ja allaandjad ei võida. Oskus näha pimeduses valgust ja lootusetus olukorras lootusekiirt on märk jumalikust sädemest inimeses. Selle äratundmine muudab tänulikuks ja väärikalt alandlikuks.

Palugem: Jumal, anna kannatuse tunnil jõudu uskuda valguse võitu, ära lase meeleheitel vallutada ega valitseda! Anna jaksu uskuda – viimaks oled Sina see, kes laseb kõigil asjadel kasuks tulla neile, kes Sind armastavad!  Aamen.