Mia Marta Ruus: loodusrahva usk pole universaalne

„Eestlasel ei tasu vaadata kaugemale kui veel sada aastat tagasi elusa rahvalaulutraditsiooni poole, et leida meie maale ja rahvale omast loodustunnetust“, osutab Mia Marta Ruus ajakirjas Kirik ja Teoloogia avaldatud arvamusartiklis.

Usundiõpetuse essees käsitleb Tallinna Prantsuse lütseumi 12. klassi õpilane Mia Marta Ruus (pildil) ameerika põlisrahvaste teemat ja ühtlasi meie kalduvust või harjumust „indiaanlasi mängida“.

Ruus leiab oma kirjutises, et on müstiline, kui paljud soovivad tänapäeval endale silti „indiaanlane“. „See silt peab muidugi viitama erilisele suhtele loodusega, puhtusele, süütusele, headusele, mida seostame pealiskaudse arusaamaga indiaanlase mõistest,“ leiab ta sellele püüdlusele selgituse. On aga veelgi veidram viis indiaanlast mängida: „Teine variant on, et „indiaanlasest“ saab kostüüm, polüesterkleit kilepakist ja plastikust sulg juustes. Kummalgi juhul samastab imiteerija end päris rahvastega, kelle ajalugu ja kultuur sellist käitumist aga taunib.“ Autor märgib: „Kostüüm ei anna inimesele elutunnetust, põlvkondadega kaasa tulnud ühist traumat ja erilist suhet maaga, kus inimene elab.“

„Kui rääkida endale indiaanlase sildi võtmisest loodusele lähemal seismise nimel, tekib küsimus, miks vajame võõrast kultuuri, et väärtustada omaenda kodu? Eestlasel ei tasu vaadata kaugemale kui veel sada aastat tagasi elusa rahvalaulutraditsiooni poole, et leida meie maale ja rahvale omast loodustunnetust. Need õpetavad meid austama meie omi kuuski ja kaski, soid ja randu. Teise mandri põlisrahvaste suhe nende loodusega pole kuidagi vähem ega rohkem väärtuslik kui meie oma, kuid see on erinev ega arvesta meie kliima, looduse rütmi ja elukeskkondadega,“ leiab Mia Marta Ruus.

Probleemi iva on tema sõnul selles, et loodusrahva usk pole universaalne, nagu näiteks kristlus ja islam. Põlisrahvaste kodusse ja sellega seotud usku tuleb suhtuda tõsiselt ning austusega, sest vastupidine oleks osalemine sajandeid kestnud jõhkras hävitustöös. „Kes soovib mõtestada oma käitumist läbi esivanemate, looduse ja jätkusuutlikkuse á la indiaanlased, leiab tõenäoliselt sarnaseid põhimõtteid ka mõnest muust usundist või omaenda kodukoha pärimusest,“ ütleb autor.

Mia Marta Ruus (2002)  saavutas oma esseega 2020/2021. aasta usundiõpetuse olümpiaadil kolmanda koha.

Lisaks:

Mia Marta Ruus”Mängime midagi muud, mitte indiaanlasi“, Kirik ja Teoloogia 16.04.2021

Lisa kommentaar