Seekordses “Mõttekoja” saates arutlesid Janek Mäggi, Urmas Viilma ja Igor Gräzin vaimse toimetuleku teemadel. Ajendatult Inglise kuningakojas toimunud prints Philipi matusest küsiti, kuidas ja kas Eestis on riikliku tasandi matuste korraldamisel kaasatud ka kirik. Videosalvestis saatest valmis veebisaate “Taevas tuleb appi!” koostöös Raadio 7-ga.

Briti kuninganna Elisabeth II abikaasa prints Philipi matusega seonduvalt keskenduti lahkunute ärasaatmise teemale laiemalt. Arvestades, et Suurbritannia kuninganna on ka sealse kiriku pea, poleks prints Philipi puhul kindlasti keegi ettegi kujutanud, et teda maetakse teisiti kui kiriklikult, aga näiteks meie avaliku elu tegelaste puhul võib niisugune küsimus esile kerkida küll, nentis Urmas Viilma. Peapiiskop märkis, et sellisel puhul on vaatamata lahkunu senistele suhetele või nende puudumisele kirikuga Eestiski ikkagi tavapärane pigem see, et matus toimub kiriklikult mõnes suuremas pühakojas. See on esimene valik ilmselt ka oma sisukuse tõttu, oletas Viilma. Kuidas toimub peapiiskopi matmine, on Eesti oludeski üsna täpselt reglementeeritud, kuid samas presidendi ja peaministri ärasaatmise korda pole paika pandud.

Kui võrrelda avaliku elu tegelaste matusetseremoonia ülekandeid televisioonis, siis on peapiiskopi sõnul kvaliteedierinevused olemas – kui siin võib teleülekandes tekkida kohmakaid hetki ja pause, mida täidavad vaid kivide klõbin autorataste all või möödujate naerupahvakud, siis printsi matuse puhul poleks see küllap olnud mõeldav. Igor Gräzin aga märkis vastukaaluks oma töökogemuse pinnalt, et ERR-is on olemas vägagi professionaalne operaatorite brigaad ja ülekande üksikasjad on meeskonnal süsteemselt läbi töötatud. Avaliku elu tegelaste, näiteks poliitikute puhul on tema sõnul enam-vähem ka matmise koht teada – Tallinna Metsakalmistul selleks eraldatud platsil. Samas on aga võimalik matus lahkunu kodukohas, kui see on tema soov.

Juttu tuli ka erinevatest matusekommetest: kui meil seisavad lahkunu ärasaatjad haua juures seni, kuni haud kinni aetakse, siis mujal on sageli nii, et kirst sängitatakse mulda hiljem, kui mitte järgmisel päeval.

Muutunud on, et urnimatused on juba praegu ülekaalus. Mitmetes kirikutes on ootamas suur hulk urne säilmetega koroonapiirangute lõppu, et lahkunu saaks nagu kord ja kohus maha matta. Kirikud peavad üha enam mõtlema kolumbaariumite ja urniseinade rajamisele, sest selline on inimeste ootus.

Mida aga teha siis, kui perekonna arusaam religioonist ja vastavalt ka ärasaatmisest on erinev kui lahkunul endal? Nii eelistavad näiteks õigeusu kiriku liikmed matmise viisidest hingeõndsuse nimel kindlasti kirstumatust, kuid lähedased ei pruugi seda teada. Probleem on aga veelgi laiem: kui teistes riikides on ilmalik matus siiski midagi erandlikku ja lähtub lahkunu kindlast usuvastasest veendumusest, siis meil on nõukogude aja pärandina vägagi sagedane, et eluajal igal pühapäeval kirikus käinud inimene maetakse ilmalikult. Samuti pole hooldekodude usklikele elanikele tagatud kristlik matus – seda soovi neilt reeglina lihtsalt ei küsita. Lähedased, kel kirikuga side puudub, ei taipa samuti, et kristlik matus oleks olnud lahkunule oluline. Kirikute ja koguduste seaduses on küll kirjas, et inimesel on õigus saada maetud vastavalt tema usutunnistusele, kuid riik pole kuigi palju vaeva näinud, et inimese usuvabadus saaks selles olukorras realiseeritud.

Matuse korraldamine ilmaliku matusebüroo kaudu on üldjuhul mugav (kirikute juures on vastavaid võimalusi praegu vähe), nentis Urmas Viilma  – paketis on olemas kõik vajaminev, kaasa arvatud lugeja teenus. Milleks veel kirikuõpetajaga suhelda? See võib tunduda tüütu ja kui inimene ise pole kirikuga seotud, siis ka mõttetu.

Igor Gräzini soovitus oli siinkohal see, et oma soovid matuse osas tuleks panna testamenti kirja. Kui auto või purjepaadi puhul seda enamasti tehakse, siis soovid matmise osas ei tule enamasti meelde. Gräzin leidis, et võib-olla peaks rohkem ka kogudustes sellest teemast juttu tegema.