Peapiiskop Urmas Viilma rääkis tänasel vaimulike konverentsil nähtamatustumisest

Peapiiskop Urmas Viilma ettekanne “Nähtamatustumine” vaimulike veebi konverentsil “Elu algus ja lõpp” 25.05.2021

Peapiiskop Urmas Viilma

Sissejuhatus

Tänane vaimulike konverents toimub üsna tavapärasel viisil ja vormis, arvestades sellega, kuidas oleme alates eelmise aasta märtsikuust, mil koroonaviirushaigus COVID-19 jõudis Eestimaale ja kuulutati välja eriolukord, toiminud. Viirusehaiguse lainete rullumine üle meie eludest on tinginud üsna palju muutuseid muuhulgas ka kirikus. Nõnda olme kõik harjunud juba ammu meie kõnepruuki lisandunud guugeldamise sõna kõrvale jõudnud zuumitamise sõnaga. Nõnda siis zuumitame mõne tunni vältel ka täna igaüks oma kodus, tööpostil, autoroolis või kus iganes maailma otsas viibides, olles eemal, kuid samal ajal olles ka kohal.

Meile teoloogidena ei ole sellist paralleelmaailmades viibimise olukorda keeruline mõista, sest äsjase nelipüha sõnumi juurde on kuulunud Kristuse Kiriku sünnist peale selgitus, et Jumal on oma Poja läbi läinud taevasse, kus ta istub oma kõigeväelise Isa paremal käel, nagu usutunnistuses tunnistame. Kuid samal ajal on Jumal Püha Vaimuna valanud ennast nelipühal välja Jeesuse jüngrite peale. Seesama Vaim tegutseb ja toimetab siin ajalikus maailmas Lohutaja ja Trööstja Tõe Vaimuna ka täna. Jumala ilmutuse müsteeriumi üks olemuslikum ja saladuslikum osa on olla kohal just seal, kus aja ja ruumi piiridesse kammitsetuna oleks füüsiliselt viibida võimatu. Ometi on Jumal kohal siin ja seal, taevas ja maa peal, ajas, ruumis ja igavikus. Kolmainupüha eel on kohane tuletada meelde Kolmainujumala piiramatut väelikkust ja aulist saladuslikkust.

Viimased 14 kuud kirikulaevaga koroonalainetel seilamist on muutnud kohal olemisetähendust kardinaalselt. Me oleme olnud avalike jumalateenistuste pidamise keelu ajal siiski teenistusel kohal virtuaalselt üle videosildade. Mitmed on samal moel osalenud oma lähemate või kaugemate sugulaste ristimistel-leeritamistel, laulatustel, matustel. Tõsi, vahetud asjaosalised – ristitavad/leeritatavad, laulatatavad ja maetavad on pidanud ise füüsiliselt talituse toimumise paigas kohal viibima. Samal kombel Eestist või mujalt maailma nurgast kohal viibides on läbi viidud koos korrakohase kohalolekukontrolli ja kvooruminõudega rida sinodeid, koguduste juhtorganite, erinevate kiriklike asutuste nõukogude ja komisjonide koosolekuid. Kirikuvalitsuski kogunes viimati füüsiliselt kohtumiseks vaid korra eelmise aasta sügisel, et nentida mõned päevad hiljem, et samal ajal ja samas ruumis viibis koos meiega füüsiliselt ka omajagu viirusosakesi, kes sealt ka omale esimese nakatumisohvri leidsid. Pärast seda on konsistoorium jätkanud istungeid Zoomis kogunedes.

Üleüldisest nakatumisest on meid kõiki päästnud see, et koroonaviirus ei suuda levida Zoom´i, Teams`i, Meet’i, Skype´i ega ka muu virtuaalkeskkonna kaudu. Samal kombel rõõmustab meid teadmine, et ka arvutiviirused veel inimestele külge ei hakka. Vastasel juhul oleks meil ohtlik ja ebaturvaline täna isegi virtuaalselt Zoomis vaimulike konverentsina koguneda, et ühiselt ühes virtuaalses ruumis koos olla.

Emotikon ühismeedias kui elumärk

Viirusega on kaasnenud omamoodi kamuflaaž-reaktsioon ehk nähtamatustumine, mis on tinginud inimeste omavahelise kaugenemise ja võõrandumise. Olen tähele pannud, et sunnitud distantseerumine lähedastest, sõpradest, pereliikmetest, aga ka kolleegidest, harjumuspärastest teenistusülesannetest ja töörütmist on toonud endaga kaasa tagajärjed, mis ei pruugi, kuid võivad mõjutada oluliselt edasisi inimeste vahelisi suhteid aga ka tööd ja töö vilju.

Kamuflaaž-reaktsiooniks pean juhtumit, kus mõni inimene, mõni küsimus või probleem on tänu omavaheliste sotsiaalsete kontaktide sunnitud piiramisele ja ühiskonna rangelt reguleeritud, kuid piiratud avatusele muutunud nähtamatuks. Omal kombel nähtamatuks võib olla muutunud mõni meie sõpradest, headest tuttavatest või lähisugulasteski, kellega pole enam pikki kuid olnud kontakte ega kokku puutumist. Me teame, et nendega on põhimõtteliselt kõik korras, nad figureerivad enamasti ühismeedias oma tagasihoidlikul moel – postitusi ei tee, kuid lisavad teinekord kuhugi mõne emotsioonimärgi ehk emotikoni. 2020. aasta sõnausel sai emotikon eestki keelse sobiva vaste – tujuk.

Kui pisut olukorda analüüsime, võime tõdeda, et väga paljudest inimestest meie ümber on ainus elumärk seesama tujuk, mida ta ühismeedias mõne pildi või sissekande juurde lisab. Jah, paljud meie tutvusringkonnas olid sellised „nähtamatud“ ka varem, enne pandeemiat. Nad ise ühismeedias muud ei teinudki, kui käisid endast vargsi väikseid tujuki jälgi jätmas. Enne viirusega kaasnenud ühiskonna sulgemist tekitas kontaktne elu ise siiski sageli olukordi, kus kokkupuude paljudega nende „nähtamatute“ seast oli olemas. Mitmed sellise üksindusega koos elavad või ka kimpus olnud inimesed tulid enne pandeemiat pühapäeviti regulaarselt ka kirikusse. Nüüdseks on neist inimesest jäänud järele ainsa elumärgina tujuk. Pisut julgustav, kui see tujuk väljendab naerusuist ja rõõmsat emotsiooni. Kui hea tuttava kõige sagedamini kasutatav tujuk on aga kurva või vihase näoga, tuleks olla tähelepanelik. Ja kui ühel hetkel tujukeid enam üldse ei lisandu, on see alarmeeriv, sest viimanegi elumärk inimesest on lakanud.

Kedagi ei jäeta üksi

Kui palju on meie kirikuliste seas aga inimesi põlvkonnast, kuhu kuulub enamus neist, kes ei oska isegi arvutit sisse lülitada, rääkimata tujukite kasutamisest. Enamasti on selliste kirikuliste taskus vähemalt nuputelefon, mille vali helin võis olla meid jumalateenistustel sageli häirinud, sest omanik ei oska seda vaigistada. Kui palju rõõmu võiks tuua selline helin aga nüüd, kui avalikud jumalateenistused on taas lubatud. Iga selline helin on märk, et meie inimesed on haigusest jäänud puutumata, viiruse üle elanud, ja mis kõige tähtsam – nad on elus. Nad on suutnud üle elada jumalateenistusliku sunnitud paastu ja naasnud oma kodukirikusse. Meil kõigil on põhjust selle üle siiralt Jumalat tänada ja rõõmustada. Kuid ka muret tunda ja taga otsida neid, kes kirikupinkidesse ei ole naasnud. Võtke telefon ja helistage neile ise. Istuge autorooli ja sõitke ukse taha. Vaadake, kas korstnast tõuseb suitsu, kas toas põleb tuli, kas pesu kuivab nööril, kas muru on juba niidetud. Kui ei ole ühtegi kaudset elumärki, siis palvetage, et koputus tooks uksele tuttava rõõmsa palge. Viiruse taandudes, ohu möödudes tuleb karjasel kõik oma lambad taas üles otsida.

Ametiõelus ei ole ametivendlus

Vaadake ekraanile – vaadake silma oma ametõdedele ja ametivendadele, lugege oma kolleegide nimesid nende tillukeste ekraanide alumisest servast ja mõelge, millal viimati omavahel silmast-silma kokku saite. Millal vahetult üksteisega kõnelesite, kasvõi telefoni kasutades? Ühismeedia võltskollegiaalsus näoraamatu (Facebook) kommentaariumis, kus üksteisele saab mõttekaaslastena vastavate tujukitega toeks olla, paraku ka üha sagedamini kurvastust tekitavalt üskteisele ära panna, ei ole tegelikult toimiv ametivendlus. Siinjuures ei räägi ma ainult ametivendadest. Kõik ametiõedki oskavad ametivennalikult elada ja toimida. Olen näinud aga ühismeedias ka üsna piinlikku ja häbenema panevat ametiõelust. Ja ma ei räägi siinjuures ametiõdedest. Mõned ametivennadki võivad paista silma kõige salvavama ametiõelusega.

Vaadake veel kord oma ametivendade ja -õdede palgeid ekraanidel. Kui paljud neist…, kui paljud meist…, on muutunud viimase aastaga üksteise jaoks võõraks? Pandeemiast hoolimata ei tohi me muutuda üksteisele võõraks, sest me oleme õed ja vennad, ametikaaslased Kristuses. Ametivendlust ja kollegiaalsust ei tohiks me unustada eriti siis, kui keegi meie seast kirikut võõristavas (meedia)keskkonnas satub alandamise või kiusu ohvriks. Toetage siis üksteist!

Kollegiaalsust ei tohiks aga unustada ka need meie seast, kes satuvad nautima just neid kõikide teiste seast esile tõstvat prožektorivihku. Olen viibinud tihti laval või telestuudios sellise prožektorivihu keskel. See valgus varjutab kõik teised, kes ümber viibivad. Mida rohkem sellises olukorras viibida, seda suuremaks muutub kiusatus hakata arvama, et keegi teine ei väärigi sellises kirkuses viibimist. Kes nõnda mõtleb on saanud pimestatud. Sebeduse pojad olid need, kes kollegiaalsust unustades Jeesusele ütlesid: „Luba meile, et me istuksime sinu kirkuses üks sinu paremal ja teine sinu pahemal käel!” (Mk 10:37).

Tuleb vaadata Kristuse silmadega

Õnneks jagub Jumalal silmi kõigi jaoks. Heebrea kirja autor kirjutab: „Ja ükski loodu ei ole tema ees nähtamatu.“ (Hb 4:13). Vaimulikena ei tohi meiegi silmi sulgeda ühegi inimese ees, olgu ta siis kasvõi emaihus või surivoodil. Tegelikult on just need paigad, kus inimene on kõige rohkem üksi, kõige rohkem nähtamatu. Me ei tohi sulgeda ka silmi kõigi nende teemade ees, mis käivad kaasas nähtamatute inimestega, nendega, kelle sünd jääb nähtamatuks, kelle elu jääb nähtamatuks, kelle surm jääb nähtamatuks. Kuid seda ainult inimestele, mitte Jumalale.

Et me näeksime nähtamatut, peame vaatama Kristuse silmadega. Kui vaatame Kristuse silmadega tekivad meie ette vaimulikena, kirikus ja ühiskonnas inimesed ning teemad, mis vajavad läbiarutamist ja läbipalvetamist. Sellega peab kaasnema arutelu. Kiriku ühtsuse, kestlikkuse, kollegiaalsuse ja ligimesearmastuse püsimisele on oluline, kui see arutelu toimub kirikus, meie kõigi endi hulgas ja meie kõigi endi osalusel. Seepärast kõnelesin kiriku diskussiooniküpsusest ja -valmidusest eelmise aasta sügisesel kirikukogul 24. novembril 2020 peetud ettekandes „Olukorrast kirikus“ nõnda:

Olen pöördunud vaimulike konverentsi juhatuse poole ettepanekuga lülitada just vaimulike konverentsi päevakorda temaatilised kuulamised ja arutelud erinevatel keerulistel, eetilistel, sageli ühiskonda ja ka kirikut lõhestavatel teemadel. Nendeks küsimusteks võiks olla näiteks elu alguse, lõpu ja pühadusega seotud teemad; inimese jumalanäolisuse ja identiteediga seotud teemad või perekonna tähendus. Minu ettepanek oli tingitud siirast soovist leida igas mõttes turvaline keskkond delikaatsete, sensitiivsete ja vastuoluliste küsimuste arutamiseks. EELK-s saab just vaimulike konverents olla erinevate teoloogiliste teemade katselaboriks. See on turvaline, sest kohal on ainult “omad” ning puudub surve kõik arutelud lõpetada otsuste vastuvõtmisega. Vahel tõuseb suurem tulu teiste kuulamisestki.

Siin me nüüd kõik oleme „omade“ keskel ja seisame selliste diskussioonide lävel. Kuid me ei ole veel lõpuni kokku leppinud selles, kuidas neid diskussioone kirikus viia läbi nõnda, et kõik tunnevad ennast kaasa mõtlemas, kaasa rääkimas, kaasa palvetamas, ja kui vaja midagi otsustada, siis ka kaasas otsustajate hulgas. Diskussioonikultuuri ja diskussiooni hea tava välja töötamisega tegeleb EELK Konsistooriumi ülesandel EELK Hariduskomisjon. See, et meil veel sellist head tava ei ole välja töötatud, ei takista siiski täna juba elu alguse ja lõpu küsimustes kahte ettekannet kuulata, küsimusi esitada ja arvamustki avaldada. Mul on selle üle hea meel, sest sellised teemad annavad Vaimulike konverentsile juurde tuumakust, väärikust ja sisu.

Usuvabaduse mütologiseerimine

Oma ettekande lõpetuseks tahan jagada teiega midagi, mis iseloomustab hetkel kogu ühiskonnas toimuvaid arenguid ning mõjutab edaspidi üha enam usklikke ja meie kirikuelu. See on usuvabaduse mütologiseerimine.

Suhtumist, et usku Jumalasse peetakse muinasjutuks, kohtame sageli avalikes arvamustes, ühismeedia postitustes ja kommentaarides. Suhtumist, et usuvabadust universaalse inimõigusena peetakse millekski, mis eksisteerib ainult teatud reliktina vaid erinevates deklaratsioonides, seadustes (isegi põhiseaduses), rahvusvahelistes konventsioonides ja lepingutes, olen hakanud kogema viimastel aastatel üha enam. Usulised veendumused ja kristlik maailmavaade, mis ammutab oma tõe Pühakirjast ning prevaleerib Piibliga vastuolus olevates küsimustes üle ilmlikest seadustest, ei ole enam paljude, eriti ametnike jaoks argumendiks, millega peab arvestama. Usuvabadus on midagi, mida tihti deklaratiivselt koos teiste universaalsete õigustega nimetatakse, kuid kui asi puudutab reaalset elu, ei võeta usuvabaduse tagamist tõsiselt, sest arvatakse, et usuvabaduse garanteerib ainuüksi demokraatlik ühiskonnakorraldus. Ainult Põhja-Koreas pole usuvabadust! Ei, demokraatia üksi ei taga veel usuvabadust. Vastupidi, demokraatia võib usuvabadusele olla ka ohtlik, kui usuvabadus jääb ainult deklaratiivseks sõnakõlksuks Põhiseaduses ning tegelikult seda mõistet päriseluga ei sisustatagi.

Tõestuseks võime tuua näiteks Vabariigi Valitsuse korraldused seoses pandeemiaga, millega keelati avalikud jumalateenistused ja ametitalitused. Küsimust usuvabaduse tagamisest ei tekkinud avalikkuses kuigi sageli. Eelduslikult arvati, et demokraatliku riigi valitsus ei saa ju ometi minna vastuollu usuvabaduse põhimõttega. Tegelikult hääldati sõna „usuvabadus“ valitsuse pressikonverentsidel argumendina välja vaid paaril korral. Sedagi viimati eelmise aasta jõulude eel, mil kirikud jäid avatuks, erinevalt meelelahutusasutustest.

Usku ja kirikut tühistava ja nähtamatustava kultuuri süvenemine on endast erilise hooga märku andnud just viimasel ajal. Näitena võib siinjuures tuua kasvõi eelmisel nädalal meediasse jõudnud uudise tegevkaplanite koondamisest Eesti Kaitseväes. Usuvabaduse tagamise küsimus ei puuduta Eesti sõjalist kaitsevõimet. Kaitsta pole vaja usku, vaid riiki! Mõista ei taheta aga seda, et kaitstes usuvabadust, kaitstakse ka demokraatlikku ja vaba riiki. Riik, kus pole usuvabadust, ei ole enam demokraatlik.

Augustis tähistame Eesti iseseisvuse 30. aastapäeva. Mäletan, kui 1994. aastal lahkusid Eestist võõrväed, ütles president Lennart Meri, et alles nüüd lõppes Eesti jaoks okupatsioon ja II maailmasõda. Mina julgen täna väita, et sekularistlik meelsusokupatsioon Eesti koolides ja õppe- ja ainekavades kestab Eestis suures osas edasi samal moel kui Nõukogudus okupatsiooni päevil. Nõnda tähistame sel aastal usualase kirjaoskamatuse kestliku süvendamise 30. aastapäeva. See tähendab aga kiriku ja kristlaste jaoks vaikset süvenevat nähtamatustumist.

Lisa kommentaar