Ülestõusmisaja 3. pühapäev Misericordia Domini. Pühapäeva teema on Hea Karjane. Palvesõna ütleb Põhja-Ameerika praostkonna praost, Toronto Peetri koguduse õpetaja ja Hamiltoni Esimese koguduse hooldajaõpetaja Mart Salumäe.

Mina olen Hea Karjane. Minu lambad kuulevad minu häält ja mina tunnen neid ja nad järgnevad mulle ning ma annan neile igavese elu. Jh 10:11a,27-28a

Kaasaja enesekeskse elustiili ebajumalaks on ülendatud inimese individuaalsus. Nii on mõnelegi häiriv, kui Piiblis nimetatakse rahvast sageli karjaks. Jah, heaoluühiskonnas elades võime endale tunduda maailma nabana. Üleilmse pandeemia reaalsus on aga asetanud meid śokeeriva fakti ette, et füüsilise eksistentsi poolest ei erine inimkond mistahes elusolendite populatsioonist ehk karjast. Nii oleme pidanud õppima paljustki loobuma, et vastutustundlikult ja elusid säästes võimalikult kiiresti saavutada pandeemia võitmiseks karjaimmuunsus.

Viirusesse nakatumise ohule on aga lisandunud uus ja üldse mitte vähem hull häda – vaimse tervise kriis. Kari on pikka aega muretut elu nautides Hea Karjase juurest omapäi liiga kaugele uitama eksinud. Usust võõrdumisega on kaotsi läinud esivanemate Jumala armule rajatud rõõmus igavikulootus ja lapselikult puhas usaldus. Jõud, mis andis neile sõdade, taudide ja raske elukoorma kandmise keskel vastupidavuse masenduse ja umbusu nakkuse rünnakutele.

Jeesus ütleb oma rahva – oma karja kohta: Mina olen tulnud, et neil oleks elu, ja oleks seda ülirohkesti. Jh 10:10b

Loodus tühja kohta ei salli. Inimesel on küll valikuvabadus, kuid valikute hulk on piiratud. Usuvabadus võib näiliselt tunduda vabadusena valida kas usu või uskmatuse vahel. Tegelikult on aga valida vaid kas usk – oskus usaldada need asjad, mis pole inimese võimuses, Jumala hoolde või umbusk – usaldamatus kõige ja kõigi suhtes. Kolmandat valikut pole meile antud. Seepärast näemegi praegusel ajal nii palju inimesi, kes lasevad end kaasa kiskuda kõiksugustel tegelikkust trotsivatel ja ühiskondi lõhestavatel vandenõuteooriatel.

Jumala rahvana on meid kutsutud järgima Kristust – ainsat Head Karjast. Usk Kristusesse on justkui ennetav teraapia umbusust tekkiva masenduse vastu, sest see õpetab usaldama ja samas ka elama usaldusväärset elu. Usk õpetab meeleparanduses tunnistama oma eksimusi ja seeläbi kasvama täiuslikkuse poole. Usaldus Jumala vastu õpetab usaldama ka kaasinimest. Antud olukorras tähendab see eelkõige, et usaldame tõenduspõhist meditsiini, sest selle kaudu on Jumal meile andnud tõhusa abi tervise kaitseks. See tähendab ka usaldust, et need piirangud, mis ühiskonnas on kehtestatud, on hoolimata ebamugavusest ja kulukusest siiski tervikuna vajalikud, et pandeemiast jagu saada. Ning üle kõige tähendab see Jumala usaldamist, et temale lootes suudame säilitada üksmeele ning rahuliku meelekindluse.

Aastatuhandeid tagasi laulis kuningas Taavet usaldusest, mis tänagi on aktuaalselt hädavajalik, et meie vaim ei murduks.

Issand on mu karjane, mul pole millestki puudust. Haljale aasale paneb ta mind lebama, hingamisveele saadab ta mind; tema kosutab mu hinge. Ta juhib mind õiguse rööbastesse oma nime pärast. Ka kui ma kõnniksin surmavarju orus, ei karda ma kurja, sest sina oled minuga; su karjasekepp ja su sau, need trööstivad mind. Ps 23:1-4

Palvetagem: Issand, rahu Jumal, Sina oled Jeesuse Kristuse, Hea Karjase surnuist üles äratanud ja kutsud meid oma karja hulka. Kingi meile oma Vaimu, et me selle karjase hääle ära tunneme ja järgiksime Teda, meie Issandat Jeesust Kristust, kes koos Sinuga Püha Vaimu ühtsuses elab ja valitseb igavesest ajast igavesti. Aamen!