17. jaanuar 2021. Teine pühapäev pärast ilmumispüha. Pühapäeva teema on: Jeesus ilmutab oma jumalikku väge.

Seadus on ju antud Moosese kaudu, arm ja tõde aga tulnud Jeesuse Kristuse kaudu. Jh 1:17

Palvesõna ütleb Tallinna Toompea Kaarli koguduse õpetaja Jaak Aus.

“Ilmselt on meil kõikidel mälestusi oma õpingutest. Mäletame koolikaaslasi ja kindlasti erinevaid õpetajaid ja õppejõude. Ehk meenuvad erinevates olukordades ka meie õpetajate sõnad, arvamused ja hoiakud. Kui on midagi meelde jäänud, siis ehk isegi tsiteerime või kasutame meelde jäänut oma eluteel.

Nii meenub mullegi minu õpetaja ülikoolist, kui räägitakse käsust, moraalist ja eetikast. Tema mõtteid eetika loengutelt olen aeg-ajalt leeritundides ka leerilastele rääkinud.

Mäletan, kuidas õpetaja ühes tunnis küsis: mis vahe on moraalil ja eetikal? Arutlesime ja pakkusime. Olles meid kuulanud, ütles ta: „Moraal on kehtestatud käitumisnorm, aga kui hakatakse selle üle arutama, siis on see eetika.“ Nii saangi aru, et kui arutatakse seda, millised normid on kehtivad ja kas neid peaks muutma, siis on see eetika ja kui on kokku lepitud ja kehtestatud, siis on see norm. Kui on käsk: ära tapa!, siis on see norm, aga kui arutame selle üle, siis eetika.

Teine, sellega kaasnev mõte oli seotud õppejõu väitega, et eetika on võimu küsimus. Tema põhjendus oli, et eetilisi käitumisnorme saavad kehtestada vaid need, kes lasevad tekkida aruteludel ja siis neid norme ka kehtestavad. Selleks aga peab olema võim, olgu selleks siis enamus ühiskonnas või mingites muudes gruppides.

Selline väike ekskurss on tehtud seetõttu, et nädala juhtsalmis on esindatud otsekui mõlemad.

Käsud on selgelt moraalinormid. Kes on käskude seletusi lugenud, see märkab, et selgelt kajastuvad moraalinormile omased tunnused: sa pead, sa ei tohi, ära tee. Käsud määravad meie käitumise ja võimaldavad anda hinnanguid.

Armuga on natuke keerulisem, sest ei määrata, kuidas peab ja mis oleks õige. Jääb vabadus tõlgendada ja hinnata hoopis teistel alustel kui käskude puhul. Arm on palju filosoofilisem sõna ja seda saame kogeda pea iga päev, kui räägitakse kiriku kontekstis patust, meeleparandusest, õigeksmõistmisest, Jumala ja ligimese armastusest.

Võin eksida, aga mulle näib, et sageli käsku ja armu vastandatakse. Kui räägid käsust ja selle tähtsusest, siis sa otsekui ei ole mõistnud armu, mis Jeesuses Kristuses on ilmunud. Mõnes mõttes annab ju sellisele mõttele hoogu ka salm Johannese evangeeliumist, mis ütleb: käsk on see, mis on Mooseselt, aga arm Jeesuselt Kristuselt. Ometi ei näe mina selles vastandumist, sest selles salmis on veel kolmaski sõna – tõde.

Olen päris kindel, et käsk on oluline iga kristlase elus, sest käsu abil saame aru sellest, et vajame meeleparandust jätkuvalt ja jätkuvalt. Meeleparandus aitab kaasa, et parandame oma elu ja püüdleme jätkuvalt selle poole, et me eksiks võimalikult vähe Jumala ja ligimese vastu.

Käsk aga ei vii meid Jumalale lähemale ja inimene oma pattusid ilma Kristuseta andeks ei saa. Jumal annab meile meie süü ja eksimise andeks armu läbi. Tõde aga tähendab seda, et mõõdupuuks meie valikutes ja otsustes, meie eetilises ja moraalses käitumises on Kristus Jeesus.”

Me palvetame: Kõigeväeline Jumal! Anna meile Püha Vaimu juhtimist, et meil jätkuks tarkust oma elu sättida Sinu tahtmist mööda. Olgu kõik head annid, mida sina meile armuvahendites annad, meie usku toetavad ja kinnitavad, et võiksime kogeda sinu ligiolu ja hoidmist kõikidel oma elupäevadel.