„Hingedepäev võiks meie mõtteid suunata ühtaegu kahes suunas: ühelt poolt meiega samas aegruumis elavate ja teisalt juba igaviku lävepakust üle astunud kaasinimeste, iseäranis meile kõige armsamate poole,“ ütleb Põlva Püha Neitsi Maarja koguduse õpetaja Toomas Nigola.

Ajalehes Lõuna-Eesti Postimees avaldatud artiklis otsib vaimulik vastust nii sageli esitatud küsimusele, kust leida ikkagi eluga jätkamiseks rõõmu, kui päevavalgust jääb üha vähemaks ja sellele lisavad veel oma nukrusenoote juba mitmendat hooaega järjest ka koroonaohuga seotud hirmud, vaevused ja piirangud. Ta pakub: „Äkki peame siis ise üksteisele valgustajateks olles rõõmutegijaiks saama?“

Meile tuttavast aegruumist lahkunute meenutamine hingedeajal kätkeb endas  ühtaegu rõõmu ja kurbust, kuid mida enam aega lähedase inimese lahkumisest möödub, seda suurem on loodetavasti rõõmu osakaal, kirjutab vaimulik. „Selle rõõmu osakaal, mis võrsub kaunitest mälestustest ühiselt läbi elatud tänuväärsetest hetkedest; tänust heategude eest, mida meie vanemad või vanavanemad, sõbrad või ehk lapsedki on meile osutanud. Seal on küllap ka rohkemal või vähemal määral kurbust lahusoleku, ütlemata jäänud tänusõnade või leidmata jäänud lepituse pärast.“ Nii võrsub rõõm tänulikkusest.

Hingedepäev on kutse oma elud aina innukamalt suunata nii elavate kui ka meie seast lahkunud ligimeste õnnistamisele, ütleb Põlva Maarja koguduse õpetaja. „Kui süütame hingedepäeval küünlad koduaknal või lähedaste kalmudel, tehkem seda eestpalvena nende eest, kelle taevateed igatseme valgemaks muuta. Hubisevaid küünlaleeke vaadeldes lubagem neil endile meelde tuletada, et siin maa peal peame ka ise olema üksteisele valguseks.“

Lisaks:

Toomas Nigola: hingedepäev kätkeb endas ühtaegu nii kurbust kui rõõmu, Lõuna-Eesti Postimees 01.11.2021

1