Peapiiskop Urmas Viilma keskendus täna Tallinna Piiskoplikus Toomkirikus iseseisvuspäeva puhul peetud jutluses hoolivale ja turvalisele ühiskonnale. „Mida küpsemaks me riigi ja rahvana saame, seda julgemad oleme oma isiklikke huvisid, maitset, eelistusi ja soove teistele peale suruma. See tähendab samas, et üha rohkem oleme üksteisele võlgu headuses ja armastuses,“ tuletas peapiiskop Viilma meelde.

Iga tähtpäev märgib inimese kommet mõõta aega, ütles peapiiskop Urmas Viilma. Aega mõõdab ka teadusajakirja Bulletin of the Atomic Scientists poolt 1947.aastal tiksuma pandud Viimsepäevakell (Doomsday Clock), mille seierid on praegu jõudnud keskööst saja sekundi kaugusele.

„Mitte kunagi varem ei ole Viimsepäevakella seierid asunud nii lähedal keskööle ehk sada sekundit sümboolse maailmalõpu hetkeni kui viimase aasta kestel,“ ütles Urmas Viilma. „See kriitiline olukord püsib ka sel aastal. Iga-aastaselt mõjutavad osutite paiknemist maailma poliitiline ebastabiilsus, kliimasoojenemine ja tuumaoht, millele on lisandunud COVID-19 pandeemia.“ Peapiiskop küsis: “Kas võiks Eesti Teaduste Akadeemia koostöös Eesti Kirikute Nõukoguga sättida paika meie oma Ilmaotsakella seierid? „Või tuleks meil Eestis mõõta hoopis ühiskonna ülekuumenemist sümboolse termomeetriga, mis annab märku, millal oleme jõudnud ohtlikult lähedale keemistemperatuurile või ülekuumenemisele?“

Peapiiskop Viilma sõnul oleks igal juhul vaja usaldusväärset hinnangut, kui hästi on meil läinud Eesti Vabariigi põhiseaduse preambulis sõnastatud ideaali – eesti rahvuse, keele ja kultuuri säilimise tagamine läbi aegade – hoidmise ja saavutamisega. Tema sõnul pole aga kindlasti poliitikud õiged hindama, kuhu sellise kella seiereid sättida või kui kõrgele termomeetri sümboolne elavhõbedasammas tõsta. „Igal uuel valitsusel on alati loomupärane kiusatus pidada lahkunud juhtkonna tegutsemisperioodi hämarate tegude ajastuks, et oma töö algust kutsuda valgustusaja saabumiseks,“ ütles ta, lisades, et teadmistepõhiselt võib väita, et meie planeedi ajaloos ei ole jäänud siiski ükski päikesetõus ilma loojanguta ja vastupidi.

„Elu peab kestma ühtviisi edasi nii ühel kui teisel ajal. Inimesed vajavad püsivat hoolt, tuge ja juhatust nii päeval kui öösel. Nõnda peab ka Eesti rahvuse, keele ja kultuuri säilimine olema kestlikult tagatud nii päevatõusu kui -loojangu tingimustes,“ rõhutas Urmas Viilma. „Enne kui hakata astuma järgmist 30 aasta pikkust sammu meie maa ja rahva ajaloos, tuleks korraks peatuda, saavutusi ära märkida, vigu tunnistada, uusi sihte seada ja alles seejärel parandatud meelaga üheskoos edasi minna.“

Peapiiskop ütles, et kui tahame leevendada ühiskonna polariseerumist ja ravida erinevates ühiskonnagruppides tekkinud traumasid, peame kõik üksteise eriarvamusi tunnistades pingutama koostöö, rahuliku ühiselu ja turvatunde nimel. „Lõpuks, peame koosmeelselt keskenduma Eesti rahvuse, keele ja kultuuri säilitamisele teadmisega, et kellelegi meist pole antud eriõigust lülitada kedagi teist mistahes eritunnustest lähtuvalt väljapoole ühiskonna nähtamatut piirjoont.“

Urmas Viilma meenutas paastuaega arvestades, et Kiusaja, kes kiusas kõrbes Jeesust, teeb kõik endast oleneva, et lüüa ka Eesti ühiskond ja rahvas kildudeks. Ta osutas mitmetele erimeelsusi tekitanud teemale: „millist kodust keelt räägitakse; millist erakonda valitakse; millist jumalat usutakse; millises tähtkujus ollakse sündinud; mitut vikerkaare värvi tajub silm; mitmele pensionisambale ehitatakse oma vanaduspõlv; kas kaevandatakse kivisütt, bitcoine või püütakse tuult; vaktsineeritakse või ei vaktsineerita; ollakse kõigesööja või vegan; elatakse või ei elata kaasa Ott Tänakule ning kantakse kübarat pükste või seelikuga“ ja loetelu jätkuks ka Jaak Joala samba teemal peatudes küsis: „Kas neist küsimustest kõik üldse väärivad tähelepanu?“

„Mida küpsemaks me riigi ja rahvana saame, seda julgemad oleme oma isiklikke huvisid, maitset, eelistusi ja soove teistele peale suruma. See tähendab samas, et üha rohkem oleme üksteisele võlgu headuses ja armastuses, ütles peapiiskop Viilma ja osutas kirjakohale, milles apostel Paulus roomlastele: „Ärgu olgu teil ühtki muud võlga kellegi vastu kui ainult võlg üksteist armastada; sest kes armastab teist, on Seaduse täitnud.“ (Rm 13:8) Meie ühist elamisruumi ei suuda üski seadus lõpuni täpseks häälestada, nentis Viilma, mistõttu alati kehtib isegi üle põhiseaduse ja kõikide teiste inimlike seaduste Pauluse viidatud armastuseseadus. „Nii nagu Jumala Vaim on kõikjal, nagu õhk täidab kõik praod ja õnarused, peab üle lugematutest erimeelsustest, maailmavaadete vahelistest kuristikkudest, õiguslikust vaakumist ning seaduseaukudest ulatuma ligimesearmastuse ja usalduse sild. Mööda usaldusesilda saame astuda üksteisele lähemale, kartmata kukkuda salapragudesse või pahatahtlikult üles seatud lõksudesse,“ ütles Urmas Viilma.

Viilma nentis, et Eesti Vabariigi 103. aastapäeva tähistades tahaksime, et Eesti Vabariik oleks igavene ja ka aeg, mis meie riigile antud, oleks igavene, kuid tema sõnul tahtsid Viimsepäevakella tiksuma pannud teadlased inimkonnale meelde tuletada, mida kristlaskond pole kunagi unustanud – meile antud aeg on mõõdetud. „Tõelise Viimsepäevakella pani tiksuma esimene inimene hetkel, mil ta sõi hea ja kurja tundmise puu vilja ning sai pärandiks surelikkuse. Sel hetkel hakkas maha kerima inimese aeg. Enne seda oli inimese päralt kogu igavik.“

Aja omanik on Jumal ja meil ei ole õigust aega raisata, ütles Viilma. „See on määratud võlgade tasumiseks, et meie suhted lähedastega ja mõttekaaslastega, ka võõraste ning mõtte- ja maailmavaate-opositsionääridega oleks rajatud leppimise saavutamisele, andestuse otsimisele ja andeks andmisele. Meil on ka võlad Eesti riigi, rahva ja omakultuuri ees. Võlad, mis kasvavad iga otsuse ja teoga, mis on mõeldud rahuldama vaid otsustajate endi, nende mõttekaaslaste või maailmavaateliste liitlaste huve, olgu Eestis, Euroopas või kodukülas. Üht lubadust täites ei tohi see toimuda teisi lubadusi murdes. Nii ei ole võimalik armastuse võlga kunagi kustutada.“

Peapiiskop tuletas jutluses meelde, et Pauluse järgi ei tee armastus inimesele kurja. „Seda silmas pidades võiksime uuel iseseisvuse aastal, parem veel, järgneval aastakümnel,elada nõnda, et üheltki ühiskonna liikmelt ei võeta midagi ära selleks, et teistele midagi juurde anda; et kedagi ei unustata seljataha, kui teistega, kes tempos suudavad püsida, rutatakse edasi; et kellegi jaoks uut ehitades ei purune ühegi teise kaaskodaniku maailm, ütles ta. 

Peapiiskop tsiteeris jutluses eelmisel suvel äsjaselt juubilarilt kirjanik Jaan Kaplinskilt saadud liigutavat, samas mõtlevapanevat kirja, kus lihtsa palve näol on kujundina peidus hooliva ühiskonna toimimist kujutav tähendamissõna kirikutornides elavatest piirpääsukestest. Ta lausus, et nagu pääsupesi, peame hoidma turvatunnet ja kodurahu ka Eestimaal. „Armastades Jumalat, armastades loodust, armastades ligimest, ei ole me kellelegi võlgu. Ainult armastades oleme tõeliselt vabad!“ ütles peapiiskop Viilma.

Loe lisa:

• Peapiiskop Urmas Viilma iseseisvuspäeva jutlus 24.02.2021

1