Noorte mõtteid Eesti riigi sünnipäevaks

Mida mõtlevad noored Eestist meie riigi 103. aastapäeval? Sõna on Läänemaa Ühisgümnaasiumi noortel, kes osalesid Eesti iseseisvuspäevale pühendatud kõnevõistlusel.

Elisabeth Sild Haapsalu toomkirikus kõnet pidamas (Foto: Arvo Tarmula)

Võistlusel esikoha saanud kõnet Elisabeth Sillalt kuulis täna linnarahvas iseseisvuspäevale pühendatud jumalateenistusel Haapsalu toomkirikus. Kõne kandis pealkirja “Tänulikkusest meie inimeste seas”.

Austatud kaasmaalased.

On olemas üks koht. Kui selle koha peale mõtlen, valutab mu süda, ning soovin, et keegi sinna eales sattuma ei peaks. See koht on üks suur must masenduseauk. 

Siiani tunnen, et võlgnen kogu tänu ühele heale inimesele, kes mind sellest august välja aitas. Nimelt palus ta mind kord, et räägiksin talle iga päev ühest asjast, mis mind hetkekski rõõmustas. Ainult ühest väikesest asjast. Esialgu tundus see mulle tobe. Aga üsna pea olin lausa hasardis ning kirjutasin üles ohjeldamatul viisi asju, mis mind rõõmsaks tegid – lepatriinu mu kinganinal, kuldne kevadpäike, magus iirisekomm, mis hammaste vahele kinni jääma kippus. See sai mulle harjumuseks.

Iga päev püüan leida oma elust asju, mille eest tänulik olla. Need ei pea olema suured ja uhked asjad, mille välja mõtlemiseks peaksin filosofeerima pikki öid rasketel teemadel. Need on väikesed asjad. Olen tänulik, et mul on äge ja motiveeriv kool. Olen tänulik ilusa talveilma eest, klassiõe kallistuse eest ja oma armsa kassi eest, kes mu kõrval tasa nurrub, kui seda kõnet kirjutan. Ja see rõõm, mis täidab mu südame, kui mõtlen kõige peale, mille eest mul on tänulik olla! Nii suuri sõnu ei ole veel meie kaunisse emakeelde välja mõeldud, et seda tunnet kirjeldada võiksin.

Vahel läheb mul meelest olla tänulik ja eneselegi märkamatult libisen taas sellesse halli ja muserdavasse auku, kus kogu maailma raskus surub õlgadele ning päevad ja nädalad sulavad kokku üheks lõpmatult pikaks ajamassiks.

Miks ma sellest kõigest räägin? Pöördun teie poole ja küsin kõrvalepõikava küsimuse: kuidas kirjeldada tüüpilist eestlast? Millised on esimesed sõnad, mis teie pähe tulevad? Kas näiteks kinnine? Pessimistlik? Kõige üle vinguv? Ma ei tea, kas see on tulenev sajandite pikkusest põlvkondlikust traumast, mis on sundinud meie rahva nii endassesulgunuks ja melanhoolseks. Või on see hoopiski kartus erineda ja olla üle meile nii loomuomaseks saanud tagasihoidlikkusest; kartus väljendada oma tundeid, sest äkki keegi vaatab meile veidralt? Sest eestlased on ju kinnised, tasased ja ratsionaalsed.

Mul on üks suur soov. Üle kõige kõigist suurtest tunnetest ja mõtetest on üks asi, mida tahaksin, et Eesti inimesed rohkem väljendaksid. Selleks on tänulikkus. Nõnda lihtne asi. Ja ometi nii suur.

Minu kõne on üleskutse minu inimestele. Eesti inimestele.

Soovin, et sel vabariigi aastapäeval jätaksid minu inimesed kõrvale kriitika, viha, pettumuse ja kurbuse. Ka valupunktide ja murede jaoks peab olema oma koht ja aeg. Kuid sel vabariigi aastapäeval soovin näha inimestes midagi muud. Ma soovin, et inimesed leiaksid endas üles tänulikkuse.

Tahan näha, et minu inimesed suudavad olla üle hirmust ja valust.

Tahan näha, et  minu inimesed on sel suurel päeval tänulikud kõige eest, mis neil on, mitte solvunud selle pärast, mida neil pole.

Tahan näha, et ka siis minu inimeste hinges kipitseb valu, ärritatus ja pettumustunne, suudavad nad vaadata sellest kaugemale.

Tahan, et minu inimesed mõistaksid, et hoolimata kõigist raskustest on nende ümber alles kogu maailma ilu ja rõõm ja headus.

Ja ma tean, et see on minu inimeste jaoks maailma kõige raskem asi. Kuid seda enam tahan näha, et minu inimesed suudavad märgata väikeseid häid asju, mis suurte halbade asjade varju kipuvad jääma.

Tahan näha, et minu inimeste südametes on ruumi armastuse jaoks.

Usun, et kui igaüks meist leiab endas jõudu märgata argiseid, lausa labaselt lihtsaid häid asju enda ümber, suudame murda selle iganenud, „tüüpilise eestlase“ malli. Tahan elada Eestis, kus iga inimene tahab ja suudab tunda puhast, võltsimatut ja siirast rõõmu maailmast, kus me elame.

Seega ma palun teid, head Eesti inimesed. Näidakem üles tänulikkust. Hinnakem ilusat ja head enese ümber, ka siis, kui kõik paistab lõputu hallina. Pingutagem koos avameelsema ja tänulikuma ühiskonna nimel. Ja mis kõige tähtsam – öelgem kaaslastele, et me armastame neid. Et me hindame neid. Öelgem ka siis, kui see tekitab kohmetust. Sellisel juhul, öelgem enamgi. Ärgem laske eestlaslikul tagasihoidlikkusel võitu saada. Ja püüdkem olla tänulikud kõige eest, mida meie Eestil – mida maailmal – meile pakkuda on.

Kaunist pidupäeva.

Ma tänan kuulamast!

Elisabeth Sild

***

Mõtteid Eestist Heino Noore kõnevõistlusel osalenud noortelt

Anastasiya Chertova „Meie tahamegi sellises riigis elada“:

Kui palju keegi poleks oma riigi kohta halvasti ka öelnud, oma sügaval hinges ta võitleb selle eest, ta kaitseb seda, ta armastab oma kodumaad. See maa on meid sünnist saati kandnud, kaitsnud ja hoidnud.

Mattias Metsalu „Vabadus tähistada sünnipäeva, aga siiski teisiti“:

Mina kui abiturient, seistes siin ja praegu teie ees, soovin, et COVID-19 pandeemiat ei hakataks kasutama inimeste vaba liikumise piiramiseks ja tahan loota, et ka 100 aasta pärast on säilinud meie riigis demokraatlikkus, kus võivad elada kõikide inimeste lapsed, kes soovivad elada vabal maal.

Kadriin Lillelaid “Põhjused, mis mind taas välismaalt koju tagasi toovad”:

Välismaa, see on justkui muinasjutumaa, kus oma vaimusilmas saavutame õnnelikkuse. Ma siiski ei soovi olla üldistav teie suhtes, kes te olete lummatud Eesti riigist. Ma isegi mõistan teid. Ja ka meie, kes me välismaal ära käime, tuleme ükskord tagasi, vähemalt valdav enamus kui oleme oma avastusretke ära teinud.

Helena Karjane “103 aastat võitlust”:

Me kõik võiksime naeratada rohkem ja täpselt nii lihtsate asjadega võitlemegi iga päev meie kodumaa püsimise eest.  Eestlased peavad kokku hoidma, sest ainult nii on võimalik riigil areneda ja minna edasi. Ainult nii tahavad noored Eestisse elama jääda ning meie riik kestab veel aastasadu kui mitte tuhandeid.

Andrei Joonasing, 12. S. Kõne pealkiri: „Me peame olema uhked!“:

Kui küsida, mis teeb Eestist Eesti, võib muidugi toetuda põhiseaduse teisele paragarhvile ja vastata: „Eesti riigi maa-ala, territoriaalveed ja õhuruum on lahutamatu ja jagamatu tervik.“ Muidugi, kui poleks vett ja maad, mis andis meile Tartu rahuleping, poleks ka Eestit. Kuid minu arvates on õige vastus – süda. Eestlase süda. Süda, mis on palju näinud ja on väsinud veresaunadest.

Mattias Kerge “Igast puust peab oskama teha noole”:

Niisamuti peame ka meie oskama oma noolt teha. Ei, mitte endale. Eestile. Tulevastele põlvedele. Kuid head noolt ei saa teha üksi. Ainult üheskoos. Igaühe pingutus loeb. Koos tuleb välja mõelda, milline on see õige nool, mille tegemise poole püüelda. Tuleb meeles pidada, et nüüdsel ajal on õigel ja valel vahet tegemine raskem kui kunagi varem.

Martina Muld “Loodus kui ime”:

Juba see, kui me mõtleme enne kui teeme, päästab palju. Me peaks lapsed juba väiksena metsa viima ja näitama, mis metsas kasvab, kuidas loodust hoida. Need lapsed, kes on praegu väiksed, hakkavad elama selles Eesti riigis, kus meie elame ja mille me neile nö üle anname. Seda tehes saame kindlad olla, et uus põlvkond teab, kuidas loodust hoida. Me saame mõjutada laste tuleviku käitumist.

Elise Tilk “Eesti rahvas, töörahvas!“:

Meie mõõdupuuks on tihtipeale töö sellepärast, et töö viib meid edasi. Edasi, unistuste poole. Töörahvana me ainult ei unista. Töörahvana me saame oma unistused täide viidud. Tänu oma pühendumusele ning töökusele oleme siin. Tänu oma pühendumusele ja töökusele elame vabas Eesti riigis.

Liisi Suitsberg, “Kartul ja õunamoos”:

Eesti on väike riik, ka temal on oma õunaviss, mida ta sihib, kuid see on võetud mitmel korral ta käest ning kleebitud veel kõrgema oksa otsa. Õnneks on Eesti aga suutnud seda õunapabulat mitte ainult puudutada, vaid koguni selle koos hulga lehtedega alla tirida ja seda üllatavalt paljudel kordadel. Samal ajal kui suured, võimsad riigid püüavad ammu juba kõrgelt puuladvast redelitega mahlaseid, punaseid õunu, püüab Eesti aga väikseid õunapunne ning jõuab sellega maailma tippu.

Märt Õiglas “Kuidas mina näen Eestit, oma kodumaad?”:

Oma mõtisklustes jõuan üha enam selleni, et igaüks meist on Eesti jaoks oluline – kõik, mida mõtleme, teeme ja ütleme, kõik see mõjutab Eestit ja inimesi sellel maal. Ja seetõttu tuleb meil kõigil oma tegemistesse suhtuda täie tõsidusega.

Luise Türnpu “Esmapilgul erilised, kuid seest sarnased”:

Teeme oma riigile kingituse ja saame sallivaks. Laseme inimestel tulla, et end turvaliselt tunda. Laseme inimestel tulla, et nad võiksid ennast koduselt tunda. Laseme neil tulla, et nad saaksid end taaskord rõõmsana tunda. Laseme tulla inimestel, kes vajavad meid ja kes vajavad Eestit, võibolla isegi rohkem kui meie ise.

Kristina Saumets „Vabariigi noored“:

Nüüd, 103 aastat peale Eesti Vabariigi sündi, mõistan, kui oluline roll on meie riigi loomisel ja arenemisel olnud noortel. Tänu üliõpilastele sai meie riigilipp sinimustvalge värvuse ning protestidel olid vabaduse eest võitlejateks enamasti just noorukid. Olles ise noor eestlane ning gümnaasiumiõpilane, on mul siiralt rõõm tunda, et noortel on julgust ning tahtmist muuta Eesti paremaks paigaks. Noortel on võim muuta meie riik just selliseks paigaks, nagu nad soovivad.

Rebeka Villakov “Tükikesed Eesti tulevikust”:

Tahes-tahtmata tekib vajadus minna maailma seda tahetud sinilindu otsima, kuid võõrsil rännates tekib koduigatsus. Siis meenub, kui mugav, ilus, tegus ja armas Eesti on. Kui rahulik on siin lapsi kasvatada, haridust saada ning kasvõi oma põldu harida.

Lisa kommentaar