Viivi Luik: austuse puudumine kiriku vastu on nagu söögilauas mütsiga istumine või surnuaial jalgpalli mängimine

Kirjanik Viivi Luik (Foto: kuvatõmmis)

Kirjanik Viivi Luik kirjutab Postimehes ilmunud arvamusartiklis lihtsatest asjadest, nagu au, häbi, austus ja austuse puudumine. Selle viimasega seondub kirjaniku jaoks ka kirikute sulgemise teema.

Viivi Luige sõnul on asju, mis vajavad pidevat meeldetuletamist, mida pealekasvavad põlvkonnad ei saa neid teada kusagilt mujalt kui enne elanud inimestelt. „Need on lihtsad asjad. Neist räägitakse väikestele lastele. Kuid nendele toetuvad ühiskonnad ja kultuurid,“ sõnab ta. Ühe nendest lihtsatest asjadest võtab tema sõnul kokku sõna austus: „Asjad, mis on seotud austusega teiste inimeste vastu, austusega looja ja loodu vastu, austusega millegi vastu, mida ei saa silmaga näha ega käega katsuda, kuid mis hoiab koos selle vundamendi, millele inimsus toetub.“

Kirjanik meenutab 1991. aasta kõledaid jaanuaripäevi, kui Vilniuses ja Riias voolas veri ja liikusid tankid ning kui vabaduse allasurumise laine lähenes Tallinnale. „Te ei leia ajalooraamatutest arvatavastki ühtki sõna selle kohta, et Vilniuse ja Riia veretööde ajal ning Jeltsini Tallinnas käigu ajal helistati kirikukelli nii Tallinnas, Helsingis kui ka Stockholmis. Nii Vilniuses kui ka Riias,“ meenutab ta kelli, mis helisesid inimese vabaduse nimel ja inimese vabaduse auks. Kirikukellade helin kandus tookord üle maade ja riikide kui appikarje ning kui märk inimestevahelisest solidaarsusest. Balti- ja Põhjamaade pealinnades hoiti kirikud päevad läbi lahti, et igaüks saaks minna ja küünla põlema panna.

„Kes seda mäletab, sel on hämmastav ja masendav lugeda, et koroonaviiruse taltsutamise piirangute hulka kuulub praegu ööklubide sulgemise kõrval ka kirikute sulgemine,“ hindab kirjanik praegu toimuvat. „Kirikute, samuti Estonia kontserdisaali ja Pärdi keskuse ning KUMU ja ERMI ning paljude teiste kontserdisaalide ja muuseumide liigitamine meelelahutusasutusteks on niisama hämmastav ja masendav nagu söögilauas mütsiga istumine või surnuaial jalgpalli mängimine,“ toob ta võrdluse.

Viivi Luik valdab lootust, et kuna vajadus terve mõistuse järgi maailmas ilmselgelt kasvab, siis võiks just Eesti olla koht, kus säilitatakse maailma hulluse keskel omaenda terve mõistus, nii et seda oleks vajaduse korral tulevikus teistelegi jagada.

Loe lisa:

Viivi Luik: lihtsamast lihtsamad asjad, postimees.ee, 04.03.2021

Meeldib 1

Lisa kommentaar