Täna on esimese märtri Stefanose mälestuspäev

Stefanos (Stephanos) on apostlite kõrval ainuke pühak, kelle elu ja märtrisurma Piiblis kirjeldatakse. Stefanose valimisest diakoniks ning märtrisurmast (umbes aastal 35) jutustatakse Apostlite tegude raamatus.

Apostlite tegude raamatus räägitakse, et nad valisid seitse usaldusväärset meest, kes õnnistati ametisse. Stephanos sai ülesandeks korraldada almuste jagamist ja hoolekannet vaeste leskede eest. Ta osutus algusest peale ka suurepäraseks jutlustajaks.

Juudid muutusid Stefanose kõneosavuse peale kadedaks ja süüdistasid teda Moosese ja Jumala halvustamises. Stephanos võeti kinni ning toodi juutide Suurkohtu ette. Kohtunik pidi pärimuse järgi katma kätega oma näo, sest Stefanose näost kiirgas tugev valgus.

Enda kaitseks välja astudes süüdistas Stefanos juute Jeesuse tapmises. Pikemalt asja uurimata mõistis kohtunik Stefanose surma.

Oma surmaotsusele kirjutas Stefanos alla järgmiste sõnadega: “Ennäe! Ma näen… Inimese Poega seisvat Jumala paremal poolel!” Juudi seaduse järgi oli see ülim jumalateotus.

Ärritunud rahvahulk lohistas Stefanost mööda Jeruusalemma tänavaid ning viskas ta väljaspool Damaskuse väravaid kividega surnuks. Pealtvaatajate hulgas oli ka Saulus, kes valvas kividega loopijate ülerõivaid.

Surres palus Stefanos Jumalalt oma tapjatele andeks anda. Tema viimased sõnad ühtisid Issanda sõnadega: „Issand, ära pane seda neile patuks!“

Kuulus käsuõpetaja Gamaliel võttis tema surnukeha ning mattis selle ühele põllule. Stefanos suri aastal 40. Aastal 417 leiti märtri haud ning tema luud viidi Siioni kirikusse. Sealt jõudsid need Bütsantsi ning viimaks aastal 560 Rooma, kus reliikviad said viimse puhkepaiga San Lorenzo fuori le Mura basiilikas. Need on samas kivisarkofaagis diakon ja märter Laurentiuse säilmetega.

Püha Stephanose atribuutika seondub kivide ja diakonirüüga. Ikonograafias kujutatakse Stephanost noore diakonina, seljas valge pikk kuub, käes palmioks ning evangeeliumiraamat.