2. jõulupüha. Esimärter Stefanose päev ehk tehvanipäev. Palvesõna ütlevad Tallinna Jaani koguduse õpetaja Annely Neame ja vend Luc Taizést.

Armsad, me oleme nüüd Jumala lapsed, ja veel ei ole saanud avalikuks, kes me ükskord oleme. Me teame, et kui see saab avalikuks, siis me oleme Tema sarnased, sest siis me näeme Teda, nii nagu Ta on.

Jumal sai inimeseks ja inimene saab Jumalaks.

2. sajandil Lyonis elanud püha Irenaeus võttis kokku inkarnatsiooni tähenduse valemis „Jumal sai inimeseks, et inimesest saaks Jumal“. („Sest sellepärast sai Sõna inimeseks ja Jumala Poeg sai Inimese Pojaks, et inimene, astudes osadusse Sõnaga, saaks seeläbi jumaliku poja staatuse, saaks Jumala pojaks.“)

Jumal tuli inimesena Maa peale, aga see on eellugu teisele, veelgi hämmastavamale sündmusele: Ta tuli selleks, et inimene võiks saada Jumalaks – Jumalaks, kes ilmutab end puuduses, teadmatuses ja jõuetuses, süütu ja haavatava vastsündinud lapsena ja kõigi poolt hüljatud ristilöödud mehena!

Nõnda me oleme imelikus transiidis – oma päritolu ei oska me enam täielikult tuvastada ja sihtkohta ei suuda me veel ette kujutada. Ometi on selles üleminekus vaja meie aktiivset osalust.

Me saame rohkem iseendaks, kui me ärkame Kristuse kohalolule oma südames ja lubame Tal oma südamesse siseneda, hoolimata hirmude, ebaõnnestumiste, viha või alanduste tõttu suletud ustest. Tema pakub meile oma rahu ja Ta saadab meid seda jagama igal pool ja kõikides ebaõiglusest ja vägivallast räsitud inimsuhetes. Jah, niivõrd, kuivõrd me lubame tema rahul ja andestusel meie elu mõjutada, sedavõrd levib Tema Vaim meis ja meie kaudu maailmas ning elu läheb uuesti õitsema.

Nii et me ei ole ainult pärit siit või sealt, niisugused või naasugused, me ei ole ainult meie CV ja saavutuste nimekiri, meie haiguslood või meie pangakonto; meid ei taandata meie projektidele, ebaõnnestumistele, keeldumistele ega veendumustele.

Meie identiteet avaldub siiras igatsuses ja selle kaudu oleme täiesti sobivad, sest seda toidab Tema kutse ja kingitus. Mis meist saab, pole veel avalikustatud, ütleb Johannese esimene kiri. Kuid me teame, et kui Kristus ilmub, oleme Tema sarnased, sest me näeme Teda sellisena, nagu Ta tegelikult on. Oleme juba Kristuse selga pannud, saanud uue nime ja uue käsu, mis avab meid uuetele suhetele.

Sõimes magav vastsündinud laps tuletab meile meelde, et meie haprus ei ole Jumalale takistuseks. Meid on kutsutud Kristust haavatavana tunnistama, Teda ootama ja edasi andma ning seda tehes lubama tänulikkusel ja suuremeelsusel taas õide puhkeda.

Maranatha, tule Emmanuel! Tule sünni minus, ole rahu, vaikus, lohutus ja ava mind vastu võtma Sind minus. Aamen.

Palve: Halastaja Isa, Sina andsid Esimärter Stefanosele jõudu seista kindlalt oma kannatustes ja palvetada nende eest, kes ta kividega surnuks viskasid. Lase meilgi osa saada Sinu armastusest, et me suudaksime armastada oma vaenlasi ja nende eest palvetada. Seda palume Jeesuse Kristuse, meie Issanda läbi, kes koos Sinuga Püha Vaimu ühtsuses elab ja valitseb igavesest ajast igavesti.