Tallinna Jaani koguduse õpetaja Annely Neame on kirikuvalitsuse juures tegelemas ka kiriku arengukava ja misjoni teemaga ning korraldamas projektimajandust. Nagu sellest mitmikrollist oleks veel vähe, tuli üleöö uudis, et ta juhib Tallinnas ka hingehoiutööd Ukrainast tulnud sõjapõgenikele. E-Kiriku lugejatega jagab Annely kogemusi ja mõtteid inimeste abistamisest, aga ka laiemalt kiriku rollist ja inimsuhetest.

Küsimusi esitas Regina Hansen.

Kuidas uude rolli asumine toimus?

Sõda hakkas järsku ja töö tuli ka järsku. Hakkasid saabuma sõjapõgenikud ja näha oli, et neid tuleb rohkem, kui me ette kujutame. Enne Katrit (sotsiaalministeeriumi peakaplan-nõunik Katri Aaslav-Tepandi – toim.) kutsus vabatahtlikke psühhosotsiaalse kriisiabi spetsialiste üles sotsiaalkindlustusamet. Siis tuli Katri, kes aitas kaasa, et leida hingehoidjaid. Ta püüdis mobiliseerida kõiki vaimulikke ja ka neid, kes on saanud hingehoiu eriväljaõppe EELK Usuteaduse Instituudis.

Ma olen vaimulik, ja iga vaimulik on ka hingehoidja. Oleme Katriga ordinatsiooniõed, õppisime koos pastoraalseminaris preestrikursusel. Olin võtnud vastu tema kutse asuda vabatahtlikuks. Katri aga pöördus minu poole hoopis palvega hakata Tallinna hingehoidjate “pealikuks”.

Kuidas on praegu Eestis ja Tallinnas Ukraina põgenikke abistavate hingehoidjate töö korraldatud?

Eestis on loodud neli hingehoidjate tööpiirkonda: Põhja-, Lääne-, Lõuna- ja Ida piirkond, millel on erinevad juhid ja lähtuvalt kohalikest oludest on ka töö erinevalt korraldatud. Inimeste paigutamist elukohtadesse koordineerib Sotsiaalkindlustusamet ning toetab Politsei- ja Piirivalveamet. Hingehoidjate töö on koordineeritud koos muude tugiteenustega, mis on väga hästi korraldatud.

Kokku on Tallinna võrgustikus sõjapõgenikke abistajatena nimekirjas 49 erineva kristliku taustaga hingehoidjat. Regulaarselt on neist abiks pooled, teisi kutsun appi suuremate kriisiolukordade puhul, mida tuleb regulaarselt ette. Luterliku kiriku kõrval on suurema hulga vabatahtlikega esindatud ka baptistid ja evangelikaalsed vabakogudused. Alates juuni algusest on Põhja piirkonnas 13 hingehoidjat osalise koormusega tööl Sotsiaalmininsteeriumi lepingulise parnerina.

Milles seisneb täpsemalt teie roll, kus te oma tööd teete?

Riiki on tulnud kokku umbes 55000 inimest, siia on jäänud ehk pooled, 25000 kuni 30 000. Enamik siia saabunuid on leidnud endale elukoha ise, kas sugulaste-sõprade pool või tuttavate juures. On ka neid, keda on võtnud oma hoole alla kogudused. Riigi poolt majutatud inimesi on umbes 4000. Meie hingehoidjatena teenime just neid, kes on riigi poolt majutatud, eraldi on korraldatud KOV-idesse majutatute hingehoid.

Tallinnas on neli suuremat majutuskohta: hotell “Džingel”, parvlaev “Isabelle” ja kaks sotsiaalmaja. “Isabelle’il” teenib iga päev mitu hingehoidjat. Töö laevas toimub tavaliselt pärastlõunal. “Džinglis” algab valvekord hommikul, sest sinna saabuvad transiidil olevad inimesed ööpäev läbi. Ühe inimese valvekord kestab korraga 4-5 tundi, selle aja jooksul on hingehoidjad inimeste jaoks nende majutuskohtades kättesaadavad ja loovad võimalikult palju kontakte, et suhtlus võiks kujuneda nii loomulikuks ja sõbralikuks kui selles absurdses olukorras vähegi võimalik. Vahetuse jooksul on igal hingehoidjal pikemaid vestlusi ja ka suuremal hulgal lühemaid kontakte.

Töö sisu sõltub sellest, millist abi reaalselt vajatakse ja ka hingehoidjast endast, kuidas ta oma rolli mõtestab. Tavaliselt on ikka nii, et esmalt vaatad ja püüad mõista, kuidas läheb. Kõige vaiksem aeg hingehoidja töös on siis, kui inimesed on söögilauast tõusnud ja roidunud. Siis ei taheta muredest nii palju mõelda ega neist rääkida. Teine hetk on siis, kui linn magab ja hotelli uksed on kinni, kuid loomulikult ei saa eeldada, et sõjaohver naudib siis rahulikku und ja tunneb hingerahu.

Mis sõjapõgenikele praegu kõige rohkem muret valmistab?

Ukrainlased on hästi uhke ja tugev rahvus, igaüks, kellega olen nüüd kokku puutunud, on isiksusena unikaalne. Need on samas inimesed, kelle ellu on tulnud kirjeldamatu õud, mille laastamistööd ei oska keegi praegu hinnata. Mitte keegi ei saa olla selleks ka ette valmistatud. Kõige suurem probleem on sõjapõgenike jaoks ikkagi see, et nende maa on hävitatud, nende kodud on hävitatud, nad on pidanud põgenema ja nad ei tea, mis neist saab.

Loomulikult on inimestel hirm, et mis ikkagi toimuma hakkab: mida ma edasi teen? Kust ma tööd leian? Millest ma elan? Kuidas lapsed kooli saavad? Põgenikud on valdavalt naised, mehi on väga vähe.

Inimeste põhivajadused on ikka ühed: turvalisus, elukoht, võimalus end teostada, töötada, õppida, lapsi kasvatada. Võõrsil olles on neile iga asi ju tegelikult uus ja võõras.

Osa inimesi on tänaseks Eestist läinud, osa aga jäänud. Neid me hingehoidjatena näemegi. Ei saa öelda, et on hästi, äng pigem süveneb. Päeval harjuvad nad uue eluga, sõjast saadud trauma aga jätkub. Öösel ei saa magada või on õudusunenäod. Mure-mure-mure, lein-lein-lein.

Sõda on nüüd juba mitu kuud kestnud. Kas on märgata ka muutusi abivajajate meeleoludes, abivajaduses?

Ukraina põgenikele mõeldes on mul silme ees pilt, kuidas nad saabusid: koer kaenlas, laps käe otsas, vanainimene kõrval. Kuidas on võimalik, et nad üldse kohale jõudsid? Aga nad jõudsid. Nad on kõik selle teekonna läbi teinud. Ja siis saab inimene mugava majutuse, käib duši all ära ja äkki läheb süda rütmist välja. Jalgealune kaob ära just sel hetkel. Teda haarab täielik paanika: rohtusid ei ole samasuguseid!

Meedias on küll kõlanud väiteid, et põgenikud ei usalda meie meditsiinisüsteemi, aga seda ei saa küll väita, küsimus on ikkagi teadmatuses. Kuna inimestel on korraga nii palju otsi lahti samaaegselt, siis just see teeb asja raskeks. Ja kõige kaitsetumas olukorras on ikkagi need, kes omal käel leiavad elamise, kellel pole siin sugulasi ega sõpru.

Raske on praegu ka ukraina lastel. Nad lähevad eestikeelsetesse koolidesse, lasteaedadesse, aga keelt nad ju ei oska. Laps läheb hommikul lasteaeda, tuleb tagasi nuttes: keegi isegi ei püüa temaga nii rääkida, et ta aru saaks. Tavaliselt on inimesed sõbralikud, aga integreerimisega ei maksa ka kiirustada. Lapsele lisab see veelgi traumat. Lihtne märkamine on see, kus igaüks saab midagi ära teha.

Kõige paremini suudetakse aidata inimesi, kes elavad laevas või kelle eest hoolitsevad kohalikud omavalitsused. Neil on, kus magada, neil on süüa, aidatakse dokumente korda ajada. Neil on abi lähedal. Mõnikord pöördutakse igapäevaeluliste palvetega ka hingehoidjate juurde. Mõned hingehoidjad tegelevadki põgenike praktiliste asjadega, ja kuigi see pole meie esmane ülesanne, aitab see luua turvalise suhte. Küll tuleb inimesed ära kuulata, aidata neil siinset kultuurikonteksti mõista, rahustada, et nad end kindlamana tunneksid.

Mida peaksime silmas pidama, kui suhtleme hingetraumadest muserdatud inimesega?

Usaldus on kõige olulisem. Kui inimene tunnetab, et sul on tema jaoks aega.

Üht olulist asja olen õppinud: inimesele on eluliselt tähtis, et tema lugu kuulatakse, et teda ei tühistata, et tal on õigus tunda, nagu ta tunneb. Et ta saab seda lugu rääkida ilma, et keegi püüaks tema versiooni parandada või öelda talle, et ta võimendab asju või kujutab seda kõike vaid ette.

Kui meie tööd võrrelda näiteks leinanõustamisega, siis viimane on palju konkreetsem, põgenike hingehoidja töö sisu võib olla väga varieeruv.

Mõne aja eest jõudis avalikkuse ette uudis, et ukrainlased ei taha laeva peale minna. Kuuldavasti oli neil hirm, et see sõidab sadamast koos põgenikega minema. See hirm oli mõistagi alusetu, kuid laev ei ole ka kodu – kuidas inimesed nendes kitsastes kajutites pikka aega hakkama saavad?

Eestisse saabunud põgenikud majutati esialgu väga headesse hotellidesse. Seal oli küll mugav majutus, aga kippus kaduma reaalsustunne, et see elupaik on ikkagi väga lühiajaline. Hotellis on inimestega ka väga raske kontakti saavutada.

Laeval on põgenike elupaigana ka terve rida häid külgi, sest inimeste igapäevased põhivajadused on kaetud: aidatakse dokumente korraldada ja korterit otsida; näidatakse, kuidas bussikaarti kasutada; on, kus pesu pesta. Kajut on puhas, soe ja turvaline, söök on riigi poolt, laeva koristatakse, personal teenindab, nagu kliente reisil. Sellega on aga seotud ka laevas elamise varjupool: läheb sassi, kus sa õieti oled. Kruiisilaevas elades on tunne, et sa sõidad kuhugi, aga kunagi ei jõua kohale. Kes aga ütleb, et selliseid tundeid kusagil põgenikelaagris pole? Kui sõda poleks, siis võiks laevas vabalt elada!

Kuidas läheb hingehoidjatel endil? Kas nende enda hinged on hoitud?

Mina olengi viimasel ajal saanud ukrainlastega vähem rääkida, sest olen ka hingehoidjate hingehoidja ja korraldan meeskonna tööd üldiselt. Iga teenimiskoht on väga erinev, sest riik majutab inmesi vastavalt nende vajadustele – puuetega inimesed, lastega emad, koduloomadega tulijad jne. Meie töö on suuremas osas vabatahtlik, samas emotsionaalselt väga pingeline. Väga suur oht on läbi põleda.

Hingehoidjate julgustamine ja võimestamine on see, mida ma teen. See on otsene vajadus. Tuleb üksteist toetada, mitte jääda üksi ja mõelda, et ainult minust sõltub kõik, ma ei saa ega tohi puhata. Elu on praeguseks näidanud, et valvekordi peab piirama ühe-kahe korrani nädalas.

Hingehoidja töös on tähtis, et ta kuulaks ja aktsepteeriks, aga ei võtaks seda lugu isiklikult enda omaks, et ta ei püüaks hakata lahendusi otsima või tekitama illusioone, et see on üldse võimalik. Sest lahendust sellele traumale meil ju ei ole.

Mis on ukrainlasi Eestis üllatanud?

Nad on öelnud, et Eesti on nende jaoks alati olnud Lääne-Euroopa. Meenutatakse, kuidas siin on käidud, siis on tundunud see nagu muinasjutumaa, kus on täitsa teistmoodi elu.

Ma küll ei tea, mida siia saabunud inimesed ootasid, aga neid on liigutanud eestlaste sõbralikkus ja see, kui sügavalt kohalikud inimesed mõistavad neid. Mind ennast on ehk üllatanud see, kui sarnased me ikkagi oleme. Ukrainased on tugev rahvas ja eestlased samuti. Meie maa on meile mõlemale kallis, see on justkui vastastikune äratundmine. Peaaegu kõik siia saabunud on tohutult tänulikud kõige eest, mida nende jaoks siin on püütud teha. On ka negatiivseid asju, aga valdavalt on mulje selline.

Millisena näed sina abi, mida siin Eestis pakume? Mida saame praeguses olukorras paremini teha, mida õppida?  

Individualistlik elukorraldus on meid surunud omaette olema, aga see pole jätkusuutlik. Ukrainlastelt oleks meil eestlastena õppida elurõõmu, armastuse väljendamist – et me tahame kokku tulla ja elu tähistada. Ühine toiduvalmistamine. Tavalised vestlusringid. Prazdnik. Inimesed tulevad kokku, elavad kogukonnaelu.

Eestisse on seoses sõjaga juurde tulnud ägedaid, inimesi liitvaid ettevõtmisi ja uusi algatusi on nii kogukondades kui kogudustes. Mulle tundub aga, et üha uusi asju pole mõtet teha ja üha uusi struktuure luua. Aidata ei tule mitte nii, nagu mulle sobib ja meeldib. Anda tuleb seda abi, mida on küsitud ja mõistlik on toetada neid, kes juba praegu midagi teevad. Näiteks on ülioluline minna appi Toidupangale, kes vahendab toiduabi kõigile abivajajatele. Igaüks peaks otsima võimalust kusagil aidata, meil tuleb end panna ebamugavasse ja mitteharjumuspärasesse olukorda, vastata väljakutsetele.

Kiriku jaoks on praegune ajajärk võimalus tuua Jumala riik nähtavale. Loodan kirikutes vaimset ärkamist. Enamik ukrainlasi on usklikud. Väga paljud neist on ortodoksid, aga paljud on ka vabakirikutes. Baptistid on loomas ukrainakeelset kogudust. Kas samas suunas tegutseb ka luterlik kirik? Kas me tahame inimesi päriselt vastu võtta?

Näen seda, et kirik tahab seesmiselt muutuda ja ka peab muutuma. Rahvas, kes tahab aidata ja kaasa teenida, on olemas. Hingehoidjad ja nende vabatahtlikud abistajad on koguduste liikmed, kellest paljusid ilmselt isegi oma koguduses ei teata. Kindlasti aga vajaksid nad oma vaimuliku perekonna igakülgset tuge, nagu seda pakub näiteks Risti kogudus enda läkitatud hingehoidjale. Oluline pole neile inimestele mitte tänukirju jagada, vaid neid teada ja nende eest palvetada, võib-olla ka materiaalselt toetada. Need inimesed ongi kõige otsesemalt selle ülesande täitjad, mida kirik on üldse kutsutud tegema – nemad ongi misjonärid.

 Väljaspool hingehoidjate töörühma enamik inimesi, keda praegu põgenike aitamise tööpõllul näha, ei nimeta end kristlaseks, ega oma kogudust. Ja vaimulike arvule mõeldes on neid hingehoidjate seas üllatavalt vähe.

Sõda ja sõjaoht on reaalne ja nõme oleks küll arvata, et kui peidame pea liiva alla, siis midagi halba ei juhtu. Küsimus on see, kuidas oleme kogudustes kriisiks valmistunud? Kuidas me oma inimesi aitame? Kuidas me kasvõi inimestega kontakti saame? Kui vanasti sai kirikuraamatust inimeste kohta kõik teada, siis praegu ei pea kirik nii põhjalikku infot omama. Siiski on ülioluline, et liikmete andmebaas oleks nii korras, et kui midagi juhtub, siis saame inimestega ühenduse. Et oleks telefonivestlused ja kodukogudusest vaimulik vahel küsib, kuidas läheb.

Praegune aeg on pannud sügavalt mõtlema nendele asjadele, mis on päriselt tähtsad. Ja päriselt tähtsad on suhted. Tasub üksteisele anda andeks, ära leppida, et ei jääks kellelgi kellegi vastu midagi kripeldama. Ja lõpuks: elu on tõsiselt suur kingitus.