Täna, Eesti Vabariigi 104. aastapäeval, pidas Kuressaare Laurentiuse kiriku jumalateenistusel kõne Saaremaa Gümnaasiumi 10. klassi õpilane Henry Härm. Tema töö valiti välja piirkondlikul kõnevõistlusel „Meie homne on meie endi teha“ (Toomas Hendrik Ilves).

“Tänapäevaks on kasvanud üles terve põlvkond noori, kes ei tea Eesti omariikluse hinda. Suvevormis noored, kes talutrepil oma emaga hüvasti jätsid ja Eesti iseseisvust kaitsma läksid, on ainult osa Eesti rahva kannatusterohkest ajaloost. Needsamad noored, kes tõenäoliselt kaotasid oma elu läbi nälja, külma või läbi kommunisti kuuli, on kahjuks ainult tilk verega täidetud peekrist. Kuid tookord oli Eesti homne eestlaste endi teha.

Vabadussõja võit on üks helgemaid hetki Eesti ajaloos. Eestlaste jonnakus, sitkus ja uhkus oma rahvuse üle oli meie edu pandiks Vabadussõja võitmisel. Meie kui väikerahva iseseisvus ei ole iseenesestmõistetav nähtus. Ma ütlen teile, mis on meie omariikluse hind – meie sinimustvalge trikoloor. Kuid meie lipp ei ole tegelikult sinimustvalge. Meie lipp, mida me suvatseme kapi alt välja tuua ainult riigipühade aegu, on läbi imbunud verest, higist ja pisaratest. Meie lipp on läbi imbunud nende vaprate eestlaste verest, kes olid varmad vastu astuma maailma ühe kõige suurema armee vastu ning ka nende kaasmaalaste verest, kes pidid tapma Sinimägedes ning ka Tehumardil oma kaasmaalaseid.

Meie lipp on läbi imbunud nende eestlaste higist, kes tegid tööd Eesti elu edendamise nimel kahel iseseisvusperioodil, ning ka nende eestlaste higist, kes tegid sunnitööd Sverdlovski või Vorkuta vangilaagrites. Meie lipp on läbi imbunud nende eestlaste pisaratest, kes pidid lahkuma paadiga oma kodumaalt repressioonide hirmus, ning ka nende laste pisaratest, kes pidid Siberisse küüditamise ajal jätma igaveseks hüvasti oma isaga.

Nüüdseks me oleme elanud juba 30 aastat vabas Eestis. Enam ei vala keegi verd, higi ja pisaraid Eesti pärast. Kuid kas see on piisav vabandus unustamiseks? Lennart Meri on öelnud. “Viimane padrun eestlaste püssisalves on meie haridus.” Ei ole vale, kui ütlen, et eestlased ongi maailma kõige targem rahvas. Kui tubli Eesti noor jõuab näiteks Eestist saadud haridusega Harvardisse ja ta seal oma hariduse kätte saab, siis mida ta teeb? Kas tuleb tagasi Eestisse, et oma kogemuste ja teadmistega aidata meie ühiskonda, aidata seda riiki, kes pakkus talle tasuta haridust ja kes maksab pensioni tema vanaemale, või võtab ta vastu tulusa tööpakkumise Ameerikamaal ja ostab seejärel pangalaenuga kahetoalise apartemendi Manhattanisse? Kumma valiku kasuks otsustaks tänapäeva Eesti noor?

Ma vihkan lauset: “Kas sellist Eestit me tahtsimegi?” Missugust Eestit me oleme siis tahtnud? Kas me oleme tahtnud Eestit, kellel on palju liitlasi ja kelle kaitsevõime on parem kui kunagi varem? Kas me oleme tahtnud Eestit, kelle e-eduloost räägitakse kõikjal üle maailma? Kas me oleme tahtnud Eestit, kelle noorsugu on maailma üks targemaid? Need saavutused ja ka palju muudki on saavutatud nende kaasmaalaste poolt, kes said aru, et meie homne on meie endi teha.

Kuid millest mõtlevad tänapäeva Eesti noored? Nad oskavad öelda mulle peast kõikide ameeriklastest rassismikuritegusid sooritanud politseinike nimed. Nad oskavad mulle äärmiste detailsusteni rääkida inimõiguste olukorrast Poolas ja Ungaris. Kuid kas nad on küsinud vanema generatsiooni käest, mis moodi nemad omal ajal elasid ja toime tulid? Kas Eesti noort huvitab see, et väga suur osa tema pensioniealise vanaema eakaaslastest elavad peost suhu? Kas teda huvitab tõsiasi, et tema vanadekodus resideeruva vanaema hooldajad elavad peost suhu? Kas Eesti noor annaks oma pisikese panuse selleks, et toimetulekupiiril elaval perekonnal oleks kasvõi üheks õhtuks rikkalikum toidulaud kui muidu? Praegu, EV 104. sünnipäeval elab Eestis 30000 inimest allpool toimetulekupiiri. Toimetulekupiir ühe inimese kohta on 150 eurot kuus. Teoreetiliselt nendel kaasmaalastel polekski võimalik hakkama saada. Aga võta näpust, kui teoreetiliselt ei saa, siis kuidagimoodi saab ikka. Kui tihti mõeldakse sellele, et põhiharidusega lüpsja teenib rohkem kui magistrikraadiga õpetaja? Või sellele, et kella tundev prügiautojuht teenib kaks korda rohkem, kui magistrikraadiga õpetaja?

On siililegi selge, et meie kalli kodumaa probleemid pole kaugeltki veel lahendatud. Kahjuks hakkavad noored aina enam oma vabaduse hinda unustama. See tendents teeb mind väga kurvaks. Rahvuslus ei tohi muutuda tabuks. Sinimustvalgel trikolooril meeldiks palju rohkem olla lipuvardas, kui kapi all. Vallavaestele meeldiks, kui muidu kitsi eestlane talle kasvõi üheks õhtuks toidulaua välja teeks. Õpetajatele meeldiks, kui lõpuks ometi nende tööd päriselt väärtustataks.

Ma pole kindel, kas me suudame iial kompenseerida koolipoiste vere, patriootide higi ja lahutatud perekondade pisarad. Küll aga me võime tänu nende saavutatud vabale Eestile anda oma panuse kodumaa lootusrikka ja hea tuleviku ehitamisel. Sild nooremate ja elukogenumate vahel on väga oluline. Me oleme oma tulevikku ehitades samaaegselt sillaehitajad. Üks kaar toetub nendele mälestustele ja kogemustele sügavast nõukaajast, teine sillakaar toetub teisele kaldale, kus tegutsevad noored. Aga jõgi, mis lahutab neid põlvkondi, ei tohi mitte lahutada kogemusi.

Meie homne on meie endi teha. Eesti tulevik on eestlaste endi teha. Eesti tulevik on helge nii kaua, kuni on alles noored, kes mäletavad vabaduse hinda ja teavad, kui õrn asi see vabadus ikkagi on. Meie lapsed väärivad elu vabas Eestis. Me peaksime juba praegu pakilistele probleemidele lahendusi otsima, et jätta meie lastele võimalikult terve Eesti. Meid on küll vähe, kuid ühtsena, on iga ületamatu probleem ületatav.”

7Sina, Urmas Viilma, Tiit Salumäe ja veel 41 kommentaarMeeldibKommenteeriJaga

1