Õp Kristjan Luhamets tutvustas Pereraadio saatesarja “Koguduse lugu” seekordses osas Kadrina koguduse lugu.

13. sajandi hakul oli Eesti põhjarannikul kõrvuti kaks Rebala-nimelist muinaskihelkonda. Võimalik, et tegu oli kunagi ühtse hõimualaga, mis loodusliku eraldatuse tõttu jagunes kaheks. Üks pool lähenes Revala, teine Virumaa kihelkondadele. Läänepoolse Rebala keskus koondus Pirita jõe alamjooksule ja Viru Rebala keskus hilisema Rakvere ümbrusse.

Taanlased ristisid Virumaal 1220. aasta mais-juunis. Viru Rebalasse asutati kaks kogudust: Haljala ja Torvestevere. Viimane sai Katariina kiriku järgi nimeks Kadrina. 

Kadrina esimese kiriku lasi ehitada Undla ja selle naaberkülade läänihärra Arnald Litlae. Kirik ehitati Mäeotsa linnamäe ja Neeruti Sadulamäe lähedale. Tõenäoliselt oli see puukirik. Romaani stiilis kivikirik ehitati 15. sajandi keskel või veidi hiljem. Näha on Tallinna meistrite käekirja ning sarnasust Padise kloostriga. Võlvid ehitati 15. sajandi lõpus. Siis muudeti Kadrina kirik 3-löövliseks gooti stiilis kodakirikuks. Aknad tehti kõrgemaks, kirikule ehitati juurde käärkamber ja välised tugipiilarid. Saksamaalt toodi 1490. aastatel saarepuust krutsifiks elusuuruses Kristuse kujuga. Esialgu seisis see võidukaart läbistanud põikpuul ja risti kõrval olid väiksemad Maarja ja Johannese kujud. 

16. sajandi algul laoti kiriku läänesein poole paksemaks ning müüri harjale püstitati torn. 

Lisaks Kadrina kirikule oli kihelkonnas veel mitu kabelit. Räägitakse kabelitest Ohepalu Kirikumäel ja Nabudis, Laaste metsavahel ja Võhma küla serval, kuid kindlamalt võib kõnelda Viitna kabelist, mis sai nime püha Vituse järgi. 1640. aastaks olid Viitna kabelist alles üksnes varemed. 1648. a. tegi konsistoorium ettepaneku kabel üles ehitada ja diakon ametisse seada. Kadrina patroon Erik Oxenstierna pakkus, et mõne mõisa lisamisega Haljala poolt võiks Viitnast iseseisev kihelkond saada. Nii kaugele asi ei jõudnud, kuid pärast Põhjasõda ehitati uus kabel Ilumäele ja seal küll sündis hiljem omaette kogudus. 

16. sajandi lõpul teenis Kadrina kogudust õpetaja Lambertus Kemmerling. Ta oli Wittenbergi ülikoolis õppinud koos Königsbergi kuulsa kalendrikoostaja David Herliciusega, ja ennäe – ka Kemmerling hakkas kalendreid välja andma. Tallinna raad maksis talle heldelt. Kadrinast kutsuti ta Narva Jaani kogudusse ja kuueks aastaks jäi Kadrina kogudus Haljala kirikuõpetaja teenida. 1622. a. sai kogudus küll Saksamaalt uue hingekarjase, kuid õnnetuseks niisuguse, kes ei osanud eesti keelt. Jumalateenistuste pidamiseks kasutas ta abilist: Johannes Faber oli üles kasvanud Ambla pastori peres. 

1626. aastal sai Kadrina kirik kivist altari, mida kattis suur viie ristiga paekivi. Ühtlasi sai kiriku altaritagune sein kangaimitatsiooniga maalingu ehk draperii, millest tänaseks pole kahjuks midagi alles. 

1633. a. tuli Järva-Peetrist Kadrinasse õpetaja Heinrich Stahl. Tema eesti keel oli lausa nii hea, et 1637 avaldas ta esimese eesti keele grammatika. Selleks, et kirjatöödega jätkata, palus ta vaimuliku kohta Tallinnas. 1638 sai temast Tallinna Toomkoguduse ülemõpetaja. 

Alates Reiner Brockmannist oli Kadrina enam kui paarisaja aasta jooksul siinsetele vaimulikele viimaseks tööpaigaks. Brockmann tõlkis siin kirikulaule ning oli üks esimesi, kes kirjutas eestikeelseid luuletusi, sh esimese teadaoleva eestikeelse pulmalaulu. Hea eesti keele tundjana redigeeris ta Stahli käsiraamatu teist trükki ning osales Uue Testamendi tõlkimisel. 

Õpetaja Eobald Rhanaeus osales Luuka evangeeliumi ja apostlite tegude tõlkimises. 

Põhjasõja ajal (1702) tabas Kadrina kirikut venelaste rüüsteretk. Katus ja torn põlesid tules. Ka seestpoolt süüdati kirik kahest kohast, kuid jõuti kustutada ning kantsel, altar ja pingid jäid alles. Kirik kaeti ajutise laudkatusega, kiriku sisemus puhastati ja sulanud tornikell peideti maasse. Koguduse õpetaja Johann Meister suri suure katku ajal 1710. a. 

Kui siis järgmisel aastal õpetaja Georg Handtwig Kadrinasse saabus, polnud kirikul õiget katust peal ega uksi ees. 1727. a. annetas Porgaste mölder Arend Burchardt oma naise Malle mälestuseks kroonlühtri, mis on kasutusel tänaseni. Kaks aastat hiljem ostis kogudus kaks uut tornikella, mis 1941. aasta põlemisel hävisid. 1745. a. ehitati kiriku põhjaküljele sandikoda ja muretseti uus altarimaal. 1752. a. sai kirik nii seest kui väljast uue välimuse. Tõenäoliselt just siis paigutati suur krutsifiks võidukaare kohal olevale seinale ning selle kõrvale maaliti inglid. 

Õpetaja Handtwigil oli abiliseks väimees Georg Sabler, Ülem-Ungarist pärit Halle ülikooli hariduse ja pietistlike vaadetega mees. Pärast Handtwigi surma tuli Kadrinasse õpetaja Samuel Nauhaus, kes oli aktiivne vennastekoguduse toetaja. 

Kadrinas algas ärkamine 1738. aastal ning vennastega liitus siin üle tuhande inimese. Kadrinast sai selle liikumise keskus Virumaal. Usuline elavnemine oli Kadrinas nii suur, et kutsus muuhulgas esile viimsepäeva meeleolusid ja tekitas segadust. Teiste seas tuli Kadrinas usule Haanja mees Tallima Paap, kes viis siit radikaalsed vaated oma kodukanti Võrumaale. Rahutus ja segadus talurahva seas tõid Kadrina kirikuõpetajale palju sekeldusi ja tagatipuks viis hirm sündmuste üle kontrolli kaotamise ees selleni, et 1743. aastal keelas keisrinna Jelizaveta I vennastekoguduse liikumise üldse ära. 

Vennastekogudus siiski ei kadunud. Järgmine kirikuõpetaja Otto Gottlieb Harpe aitas samuti kaasa selle tegevusele. Varsti peale seda, kui Katariina II andis 1764. a. vennastekogudustele taas eluõiguse, ehitati Kadrinasse kaks palvemaja, üks Jõeperesse, teine Tõdva-Kõnnule. Elavam oli liikumine Jõeperes, kus seda soodustas mõisnik von Vietinghoffi pere. Jõepere vennastekoguduse keskel kasvas üles Eesti rahvuseepose autor Friedrich Reinhold Kreutzwald. 

Õpetaja Joachim Gottlieb Schwabe sai tuntuks kalendrikirjanikuna. Ta avaldas trükis eestikeelse hällilaulu ja kevadeluuletuse, postuumselt ilmus tema mõisnikevastane luuletus „Eestima tallomehhe laul“. 1798 valiti Schwabe Eestimaa konsistooriumi assessoriks, kuid haiguse tõttu ei võtnud ta kohta vastu. 

Kõige kauem teenis Kadrina kogudust Arnold Knüpffer. 1833. a. valiti ta Eestimaa esimeseks kindralsuperintendendiks, kuid juba kolm kuud hiljem lahkus ta ametist, kuna ei soovinud Kadrina kogudust maha jätta. Knüpffer oli mitmekülgselt tegus: organisatsioonide liige, ajakirjade kaastööline, teenekas eesti keele ja rahvaluule uurija, Õpetatud Eesti Seltsi auliige. Kadrina ümbrusest kirjutas ta üles vähemalt 520 rahvalauluteisendit. Ta oli üks esimesi, kes soovitas võtta eesti grammatika aluseks soome grammatika. Knüpffer redigeeris Piibli teksti,  tõlkis eesti keelde kirikuagenda (1834) ja Augsburgi usutunnistuse (1830). 

19. sajandi algul sai Kadrina kirik praeguse altaripildi, mis kujutab Kristuse ristilt mahavõtmist. Järgmine õpetaja Karl Hellenius oli soomlane, õpetaja Friedrich Wilhelm Treuer aga eesti päritolu. Treueri isa sündis nimelt Lasinurme talutares. 

Õpetaja Daniel von Lemm oli üle mitme sajandi esimene vaimulik, kes Kadrinast raatsis ära minna. Ta kutsuti Kuressaarde ning hiljem sai temast Eestimaa kindralsuperintendent. 

1895. a. müüs Kadrina kogudus oma vana, 1813. aastal ehitatud oreli Käsmu kabelile ning ostis asemele praeguse. Uue, 18 registriga oreli ostis kogudus Peterburi Jeesuse kirikust. Pilli on valmistanud Läti meister Karlis Hermanis. 

1922. a. sai Kadrina kirik elektrivalgustuse, laiendati aknaid ja maaliti üle võidukaare inglid. 

1918. a. põgenes Punaarmee eest Saksamaale õpetaja Johannes Eberhard. Ka järgmine õpetaja Gustav Beermann põgenes venelaste eest Saksamaale. Tema läks 1941. a. Sama aasta 5. augustil läks rinne üle ja Kadrinas põlesid kiriku torn, katus ning käärkamber. Tuli tungis ka kiriku sisemusse, kus saksa sõdurid selle kustutasid. Nagu Põhjasõja ajal, pääses ka nüüd kiriku sisemus ja jumalateenistused võisid jätkuda. 

Kadrina kiriku torn kaeti ajutise katusega ja Rakvere koguduselt saadi 1943. aastal tornikell. Tornikiiver ennistati 1967. a. ja kaks aastat hiljem tõsteti torni veel teinegi kell, mis pärines Tallinna Püha Vaimu kirikust. Kadrina kiriku kütmiseks ehitati raudahjud, mis hiljem asendati kalorifeeriga. Viimasest sai alguse tulekahju 25. märtsil 1993. Põlesid sandikoja katus ja osa kiriku katusest. 

Eesti taasiseseisvumise ajal teenis Kadrina kogudust õpetaja Illar Hallaste, kes paistis silma poliitilise tegevusega. Hallaste oli Eesti Komitee, Ülemnõukogu, Põhiseadusliku Assamblee ja Riigikogu liige. Illar Hallaste ristis ka Ahto Mäe, kellest sai koguduse järgmine õpetaja. 

1990. aastal pandi nurgakivi Saksi kabelile. Paraku nurgakivist kaugemale ehitus ei jõudnud. 

Täna teenib Kadrina kogudust õpetaja Meelis-Lauri Erikson. Aastal 2000 asendati vammist puretud puupõrand paeplaatidega. Osa töid tegid kogudus ja vallarahvas talukorras. Aastal 2014 jõudis lõpule oreli remont. 

“Koguduse lugu” on õp Kristjan Luhametsa autorisaade, mis on Pereraadio eetris neljapäeviti kell 10.45; 17.15 ja 23.15.
Saateid saab järelkuulata ka aadressil www.pereraadio.ee.