Koguduse lugu: Lüganuse kogudus

Jumalateenistus Lüganuse kirikus (Foto: Koguduse leht sotsiaalmeedias)

Õp Kristjan Luhamets tutvustas Pereraadio saatesarja “Koguduse lugu” seekordses osas Lüganuse koguduse lugu.

Purtse jõe ümber koondus muinasajal Askälä kihelkond, mille keskuseks oli arvatavasti Tarakalda linnus. Pealinnust toetas mere lähistel Taramäe linnus. Ka Lüganuse kiriku kohal oletatakse, et seal võis kunagi linnus olla, kuna järskude nõlvadega neemiku tipp sobinuks hästi ja jõe vastaskaldal oli rahvarohke küla. Purtse jõest eemal ida pool Aa mõisa lähedal oli Alulinna soolinnus, mida Kalevipoja eeposes seostatakse tuuslariga. Alulinna järgi sai nime Alutaguse muinaskihelkond, mis Lüganuselt vaadates jäi Alulinna taha. 

Aastatel 1219 – 1220 liikusid Eestimaal ringi preestrid, kes ristisid inimesi külade kaupa. Preestrite ja munkade koostatud Taani hindamisraamatus leidub märge, et Lüganuse taludel on ametis oma vaimulik. Järelikult peeti ka jumalateenistusi ja kusagil pidi olema koht, kus neid peeti. Võib oletada, et esimene pühakoda oli puuehitis. 

Kivikiriku ehitas Lüganuse kogudus tõenäoliselt 14. sajandi keskel. Tänaseni on sellest alles õhukeste müüridega pikihoone. Kiriku lääneseinal oli viilukaunistus, mis hiljem jäi torni taha peitu. Kaunistus koosnes suurest kordusristist ja punaste gooti minuskeltähtedega lausest selle all: „HELPGOTUNDMARIA“ ehk „Aidaku meid Jumal ja Maarja“. Risti kuju viitab Soome eeskujule, kiriku lihtne ehitusviis dominiiklastele. 

15. sajandil haaras kogu Põhja-Eestit ehitamise tuhin ning ka Lüganuse Ristija Johannese kirikut asuti 15. sajandi esimesel veerandil ajakohastama. Paraku oli kirik liiga lai, et seda ühe võlvi alla mahutada, kolme võlvi jaoks aga kitsas. Tallinna meistritel ei jäänudki muud üle, kui teha Lüganuse kirik kahelööviliseks. 

Seejärel, 15. sajandi teisel veerandil ehitati juurde kitsam nelinurkne altariruum koos käärkambriga ja läänefassaadile püstitati seitsmekorruseline torn. Toona rajatud paekivist altar täidab oma ülesannet tänase päevani. Torni ülaosa on harvaesinevalt ümmargune. See sarnaneb Risti kirikule Harjumaal ja kunagisele Narva linnakirikule. Tähelepanelik silm märkab Lüganuse ja Risti kiriku vahel veel mitmeid teisi arhitektuurilisi sarnasusi. 

Hiljemalt 1546. aastal oli Lüganusel ametis luterlik pastor. Kui 1627 asutati Viru praostkond, nimetati esimeseks praostiks Lüganuse õpetaja Michael Michaelis – mees, kes jutlustas vabalt nii eesti, soome kui rootsi keeles. Tema ajal on renoveeriti põhjalikult Lüganuse kirik. Kui õpetaja Michaelis suri, maeti ta kirikusse kantsli alla. 

Võlvidest jäi Lüganuse kirik ilma Vene-Rootsi sõjas aastal 1657. Õpetaja Holtzhauseni sõnul rüüstasid Vene väesalgad ümbruskonna kuni Rakvereni. Lüganuse kirik purustati seekord kurjasti ja hävitati kaunid võlvid. Ainult üks vööndikaare fragment oreli taga meenutab täna kunagisi võlve. Pärast laastamistööd elas kirikuõpetaja vaevaliselt edasi suitsurehes ja kaotas haletsusväärselt tervist kuni ta mõne aja möödudes siin suri. 

Järgmine õpetaja Martin Closius esitas proovijutluses kolm soovi: 1) et ta saaks näha aega, mil Issanda tempel on jälle taastatud, 2) et koguduseliikmed hoolega armulaual käiks, 3) et temale perega oleks tagatud ülalpidamine. 

Vähemalt esimene soov läks küll üleni täide. 1661 sai kirik katuse, kantsli ja pingid. 1665 laoti tornimüür sülla võrra kõrgemaks ja proua Anna Wachtmeister Maidlast kinkis kirikule Stockholmis valatud kella. Kaks aastat hiljem valmis tornikiiver ja mõisnikud kinkisid kirikule uued aknad. 1672 kinkis proua Wachtmeister altariseina koos maaliga. Meister Elert Thiele nägi pool aastat selle kallal vaeva ja maalis ise ka altaripildi. Uue kantsli kinkis 1674 kirikueestseisja Fabian von Örthen. Seejärel sai kirik kiviplaatidest põranda. Lae maalis Jobst Möller. 1694. a. avati Lüganusel esimene kool. 

1698. a. kutsuti õpetaja Closius Haljalasse, tööd Lüganusel jätkas tema väimees Heinrich Kohsen. Closiusel oli veel kaks väimeest, nendest said pastorid Kadrinas ja Haljalas. 

Aastal 1700 algas Põhjasõda ja venelased rüüstasid muuhulgas Lüganuse kihelkonda. Kiriku riistad ja raamatud ja pastori vara langesid vaenlase saagiks. Aastal 1703 jäi Lüganuse kirik puutumata kuna uksel oli venekeelne kiri: „Selle maja, mis pühendatud Kristusele, jätab iga Kristlane õiglaselt terveks.“ Ka aasta hiljem rüüstasid venelased Lüganuse maid ja metsi, kuid kirik jäi terveks. Aastal 1710 viis katk hauda nii kirikuõpetaja kui enamiku kogudusest. Tervest kihelkonna jäi alles vaid veerand ehk 382 inimest. 

Seitse aastat oli kogudus ilma õpetajata. Seejärel pandi ametisse Andreas Chalenius, sõjavangina Eestisse sattunud Soome kirikuõpetaja. Tema aus mõtteviis ja eeskujulik käitumine kiskusid maha ta vaenlaste aupaiste ja säilitasid talurahva seas head mälestused temast 18. sajandi lõpuni. 1727 sai kiriku uue tornikiivri. Uuesti seati ametisse koolmeistrid. 

Vaatamata sellele, et õpetaja Eberhard von Renteln oli pietistlike vaadetega ja pooldas vennastekoguduse tegevust, ei leidnud ärkamine Lüganusel suuremat kandepinda. Siiski leidus neid, kes igatsesid Jumala riigi järele ega kartnud avalikult tunnistust anda oma usust. 

Õpetaja Gabriel Kempe kõneles soome-eesti segakeelt. Otto Wilhelm Masingu hinnangul oli see kõige jaburam keelepuder, mis jättis jälje ka koguduse liikmetele. Ometi pidasid kohalikud inimesed Kempest väga lugu. 

26. mail 1784 sai ühest Lüganuse küla majast alguse tulekahi. Kiriku katus oli juba viiest kohast tuld võtnud, kui köster Markusson ja appi rutanud Püssi mõisa toapoiss selle kustutasid. Mitu kõrvalhoonet langesid tuleroaks, kusjuures samal ajal varastati pastoraadist hõbedane oblaaditaldrik. 

Kõige kauem, ligi pool sajandit teenis Lüganuse kogudust Carl Friedemann Vogt. Ta oli range mees, eriti iseenda vastu. Pika eluea jooksul võitis ta palju armastust ja pälvis koguduse tunnustuse. Tööjärje andis ta üle oma pojale, kes esialgu abiõpetajana isa kõrval teenis. Nii isa kui poeg andsid suure panuse koolihariduse edenemisesse Lüganuse kihelkonnas. 

17. mail 1848 õnnistati Lüganusel uus surnuaed ja peeti seal esimene matus. Samal aastal ehitati Lüganuse palvemaja, mille tegevust ei juhitud Herrnhutist, vaid kohalikust pastoraadist. 8. märtsil 1887 õnnistati järjekordne uus surnuaed Lüganusel. 

1918. aastal viis hispaania gripp Lüganusel hauda palju inimesi, ühe kuu jooksul 93 inimest. Enne jõulupühi põgenes õpetaja Walther läheneva Punaarmee eest Saksamaale. Abiõpetaja Bruno Hörschelmann jäi Lüganusele ja teenis kogudust 1939. aastani, mil temagi läks Saksamaale. Martin Ots, kes sõja ajal kogudust teenis, põgenes 1944. aastal Rootsi. 

Ööl vastu 25. veebruari 1941 reostati, rüüstati ja lõhuti Lüganuse kirikut seestpoolt. Aprillis pühitseti kirik uuesti ja oreli asemel võeti kasutusele harmoonium. Sama aasta 10. augustil süttis lahingutegevuse ajal Lüganuse kiriku torn. Tuli jättis alles üksnes suitsevad müürid. Jumalateenistusi peeti siis edasi leerimajas. 

1949. a. asus Johannes Selliov kirikut taastama. Sama töö oli käsil ka Põltsamaal. Sealne kirikuõpetaja Herbert Kuurme käis Lüganusel vaatamas, kuidas siin töö edeneb. Kuurme oli põhjalikum. Ta ütles, et isegi ukselinki ei või niisama poest osta, vaid tuleb lasta käsitööna teha. Selliovile oli ilmselt olulisem, et kirik ruttu valmis saaks. Selle eesmärgi ta saavutas. Altar, kantsel ja orel toodi suletud Rakvere Pauluse kirikust, tornikell hävinud Narva-Jõesuu kirikust. Jaanipäeval 1951 pühitses peapiiskop Jaan Kiivit taastatud Lüganuse kiriku. 

1955. aasta esimesel advendil andis peapiiskop Jaan Kiivit Selliovile üle kuldristi ning pühitses Lüganuse uue kogudusemaja. 1959. aastal kutsuti Johannes Selliov Tartusse, kus ta sõjas hävinud Pauluse kiriku üles ehitas. Arnold Võsu, kes seni Tartu Pauluse kogudust teenis, tuli Lüganusele. 

Õpetaja Einar Soone ajal võeti ette tornikiivri taastamine selle algsel kujul. Valmis sai see 1986. aastal. Mahavõetud tornikiivri karkassi osadest valmistas Einar Laigna altari käärkambrisse, kus seda kasutatakse tänaseni. 

Suure panuse Lüganuse kiriku korrastamisesse andis diakon Tõnis Tamm. Juba 2013 oli kirik saanud uue paepõranda. Järgnesid uus elektri- ja küttesüsteem ja renoveeriti koguduse maja. 2016 kinkis koguduse liige Meelis Eldermann uue altarivitraaži, mille valmistas Andrei Lobanov. Eelmine, Riho Hütti vitraaž leidis koha altariruumi põhjaküljel. 2017 kinkis Ilmar Köök käärkambrile Andrei Lobanovi vitraaži „Maarja lapsukesega“. 2018 asendati altariruumi puupõrand paeplaatidega ning põrandaalused hauakambrid täideti liivaga. Kirikus vahetati lühtrid ning jaanipäeval pühitses piiskop Einar Soone remonditud käärkambri Maarja kabeliks. Aastal 2020 sai Lüganuse kirik ka väljast värske ilme.

Koguduse lugu” on õp Kristjan Luhametsa autorisaade, mis on Pereraadio eetris neljapäeviti kell 10.45; 17.15 ja 23.15.

Saateid saab järelkuulata ka aadressil www.pereraadio.ee.

Meeldib 1

Lisa kommentaar