Koguduse lugu: Narva-Jõesuu

Narva-Jõesuu kirik (foto Eesti Rahva Muuseumi fotokogust)

Õp Kristjan Luhamets tutvustas Pereraadio saatesarja “Koguduse lugu” seekordses osas Narva-Jõesuu koguduse lugu.

Narva jõgi on piiriks Vaivara ja Kosemkina kihelkonna vahel. Seal, kus jõgi Soome lahte jõuab, asub Vaivara kihelkonna kirdenurgas Narva-Jõesuu. Rootsi ajal nimetati seda näljalinnaks – Hungerburg. Jõe teisel kaldal asus Magerburg, mis tuleb saksakeelsest sõnast mager, mis tähendab ’kõhn’ või ’lahja’. Aastal 1799 toodi Magerburgis asunud tolliasutus Narva jõe vasakkaldale ja pärast seda hakkas seal asula kasvama. 

Aastal 1870 avati Tallinn-Peterburi raudtee ja kolm aastat hiljem muudeti Narva linnapea Adolf Hahni ettepanekul vana kaluriküla Hungerburg heakorrastatud kuurordiks. 1886. a. hävis tulekahjus üle 100 eluhoone. Seejärel kavandati uus asula korrapärase plaani alusel. Adolf Hahni ja Aleksandr Novitski planeeringu järgi rajati puitpitskaunistustega suvilad ja pansionid. Üks uhkemaid oli mere kaldal valgete sammaste ja portikustega Hahni maja ehk Villa Capriccio. 

Narva-Jõesuust Merikülani korrastati 12 kilomeetrit pikk imeilus liivarand, mis meelitas ligi suvitajaid Eestist ja Venemaalt, eelkõige impeeriumi toonasest pealinnast Peterburist. Erakordselt suure suvitajate hulga tõttu hakati 1888. aastal Narva-Jõesuu palvemajas püsivalt jumalateenistusi pidama. Seda tööd korraldas Vaivara koguduse õpetaja Christoph Tomberg. 

Tasapisi unistati oma kiriku ehitamisest. Projekti valmistas arhitekt Rudolf Knüpffer, kes mõni aasta varem oli kavandanud ka Narva Peetri kiriku. Narva-Jõesuu kirik järgis igas pisemaski detailis uusgooti stiili. Ehitusmeistriks kutsuti Gustav Beermann, kes oli samuti olnud tegev Narva Peetri kiriku ehitusel. 

9. juunil 1897 oli ehitusplats lippude ja lilledega rikkalikult kaunistatud. Eestimaa kindralsuperintendent Leopold Hörschelmann pidas avatud taeva all jumalateenistuse, mille käigus asetati nurgakivi tulevasele pühakojale. Pikema eestikeelse kõne pidas ehitusmeister Gustav Beermann. Kiriku ehitamine sai teoks tänu Adolf Hahnile, kes üksi annetas suurema osa vajaminevast rahast. Olulise panuse andsid ka Peterburi kaupmees Hugo Hallgren ja mitmed teised eraisikud. 

Ehitus võttis aega kolm aastat ning 15. juulil 1900. a. oli Narva-Jõesuu Püha Nikolai kirik valmis. Leopold Hörschelmann pidas pühitsemistalituse. Pidulikul jumalateenistusel teenisid kaasa praost Hunnius Viru-Nigulast, Vaivara õpetaja Tomberg ja Narva Jaani koguduse õpetaja Hörschelmann, kindralsuperintendendi onupoeg. Uus pühakoda oli Vaivara koguduse abikirik. Esialgu oli see mõeldud peamiselt suvitajatele, kuid juba kolme aasta pärast, 11. oktoobril 1903 moodustati Narva-Jõesuu kohalikest elanikest iseseisev kogudus. Esimeseks kirikuõpetajaks valiti Jakob Jalajas, senine Narva Aleksandri koguduse abiõpetaja, kes 1910. aastal tagasi Narva Aleksandri kogudusse kutsuti. 

1906. a. alustas kogudus Koidu tänav 19 koolimaja ehitust. Vana palvemaja lammutati ning asemele ehitati koolihoone koos palvemajaga. Valminud koolihoone anti 1907. a. Narva-Jõesuu Kooliseltsi palvel neile 12 aastaks rendile ja ülalpidamisele tingimusel, et nad avavad seal kohalike laste jaoks kaheklassilise kooli. 

1914. aasta palav suvi oli küll suplemiseks suurepärane, kuid juuli lõpus alanud maailmasõda tekitas Narva-Jõesuus paanika. Suvitajad sõitsid ülepeakaela minema. Iga päev kardeti vaenuliku laevastiku ilmumist Narva jõe suudmesse. 

Pärast Eesti Vabadussõda teenis kogudust Ingerimaalt pärit kirikuõpetaja Georg Slöör. Tema hoole all oli ka Narva Mihkli kogudus. Lisaks töötas Slöör kooliõpetajana. Aastal 1929 läks ta Soome ja teenis edaspidi sealseid kogudusi. 

Mitu aastat ei leidnud väike Narva-Jõesuu kogudus endale kirikuõpetajat. Sel ajal teenis Jõesuu kogudust Narva Aleksandri koguduse õpetaja Jakob Jalajas. Olukord lahenes, kui Tallinna toomkirikus ordineeriti Narva-Jõesuu koguduse õpetajaks noor Mulgimaa mees, Tartu ülikooli usuteaduskonna haridusega Oskar Pastik. Usuõpetuse tunde andis Pastik Narva-Jõesuu eesti algkoolis, Narva Linna Eesti Keskkoolis ja Narva Ühisgümnaasiumis. Teise maailmasõja ajal hooldas ta erinevatel aegadel Narva Jaani, Mihkli ja Aleksandri kogudust ning oli Narva-Alutaguse praostkonna noortepastor. 

1944. aasta sõjamöllus hävisid Narva-Jõesuu kiriku katus ja sisustus. Õpetaja Oskar Pastik põgenes rinde eest Saksamaale. Hiljem teenis ta Los Angelese eesti kogudust Ameerika Ühendriikides. 

Pärast sõda ei leidunud Narva-Jõesuus 20 inimest, kes oleksid olnud nõus koguduse registreerimise taotluse alla kirjutama. Hirm tagakiusu ees oli suur. Kogudus suleti. Üks tornikell viidi Lüganuse, teine Viru-Nigula kirikusse. Viimane koosolek peeti protokolliraamatu järgi 14. jaanuaril 1947. a. 

1954. aastal ei jäetud Narva-Jõesuu kirikust enam kivi kivi peale. Lammutatud materjal kasutati ära Kreenholmi vabriku taastamisel. Nüüd võinuks Narva-Jõesuu koguduse loo lõppenuks lugeda, aga Jumal tahtis teisiti. 

Narva-Jõesuu palvemaja (foto: Kristjan Luhamets)

Ajad muutusid ja uus ärkamisaeg puudutas ka Narva-Jõesuud. Jõhvi koguduse õpetaja Peeter Kalduri eestvõttel asuti Narva-Jõesuu koguduse taastamisele. Kuigi kiriku asemel oli tühi plats, oli palvemaja hoone säilinud. Seal oli võimalik jumalateenistusi pidada. 1992. aastal tuli Kaldurile appi diakon Ralf Alasoo, kes kutsus rahva kokku jõulujumalateenistusele. Korrakohase taastamiskoosoleku pidas kogudus 1993. aasta kevadel. 9. märtsil luges Konsistoorium Narva-Jõesuu kogudus taastatuks. Kirikukogu kinnitas Konsistooriumi otsuse 20. aprillil 1993. 

Koidu tänava palvemajas olid Nõukogude ajal üksteise järel kool, polikliinik, raamatukogu, miilitsajaoskond ja täitevkomitee. Viimaks tagastati hoone kogudusele. Paljude heade inimeste abiga tehti remont ja valmistati sisustus. Kõige suurem toetaja oli esmase remondi tegemisel Hamburgi lähedal asuv Norderstedti Glashütte kogudus. Tegemist oli Jõhvi sõpruskogudusega. Narva-Jõesuu palvemajas uuendati katus ja välisfassaad, vahetati aknad ja uksed. Saali tegi korda koguduse oma mees Ado Jürgenson, asju aitas korraldada Ants Remmel. Teisel nelipühal, 30. mail 1993 pühitses palvekoja peapiiskop Kuno Pajula. Väike ja hubane palvesaal Koidu tänavas on tänaseni koduks Narva-Jõesuus kogudusele.

Esialgu peeti jumalateenistused igal pühapäeval ja kirikupühal, korraldati mitmesuguseid üritusi, töötas leerikool, pärast teenistusi istuti koos kohvilauas, vesteldi ja lauldi. Hiljem on jumalateenistused olnud vaid kaks korda kuus. Aastatel 1997 – 2008, kui kogudust teenis Pühajõe õpetaja Ülo Vaher, arendati rahvusvahelist koostööd kogudustega Soomest ja Saksamaalt. 

Aastal 2002 alustas Narva-Jõesuu koguduses tööd pühapäevakool. 7. juunil 2003 tähistas kogudus 100. aastapäeva. Sel puhul avati mälestuskivi kiriku asukohas Vabaduse tn 51. Jõululaupäeval 2007 kinkisid Narva-Jõesuu koguduse liige Kristel Urm ja skulptor Tauno Kangro kogudusele altarikrutsifiksi, mille valmistas Tauno Kangro. 

Diakon Ralf Alasoo oli pikka aega Eesti Kaitseväe teenistuses, kuid aeg-ajalt käis ka Narva-Jõesuu kogudust teenimas. Kui tema teenistusaeg kaitseväes lõppes, pühendas Alasoo oma elu viimased aastad taas Narva-Jõesuu kogudusele, esialgu diakonina, alates 2017. aastast koguduse õpetajana.

Koguduse lugu” on õp Kristjan Luhametsa autorisaade, mis on Pereraadio eetris neljapäeviti kell 10.45; 17.15 ja 23.15. Saateid saab järelkuulata ka aadressil www.pereraadio.ee.

Meeldib 1

Lisa kommentaar