Koguduse lugu: Randvere kogudus

Foto: Vikipeedia (Maasaak – Üleslaadija oma töö, CC BY-SA 4.0, https://commons.wikimedia.org/w/index.php?curid=45744476)

Õp Kristjan Luhamets tutvustas Pereraadio saatesarja “Koguduse lugu” seekordses osas Randvere koguduse lugu.

Randvere on väike kogudus, mis eraldus Jõelähtme kihelkonnast 1923. aastal. 

Viimsi poolsaare asustus ulatub kaugete aegade taha. Kirvega on Randvere kandis tööd tehtud juba ligi 3000 aastat. 13. sajandil saabusid rannarootslased. Asustus muutus tihedamaks. Uued asukad rajasid hulga uusi külasid ja nimetasid ümber vanu. Randvere ja Muuga on Viimsi poolsaare ainsad külad, millel on algusest peale olnud eestipärased nimed.

Ordumeister Wennemar von Brüggeney mainis oma läänikirjas 1397. aastal esmakordselt Randvere küla, mis kuulus toona Maardu mõisa omanikule Johan von Scerembekele. Aastal 1491 elas Randveres 15 perekonda rootslasi. Tõenäoliselt olid nad 15. ja 16. sajandi vahetuse paiku koormistest vabad talupojad. Mida suuremaks kasvas küla, seda rohkem tuli ette tülisid, riidlemist ja tapmisi. Seda kõike pidid Tallinna ametnikud lahendama. 

Rootsi aja lõpuks oli Randvere külas 11 talu. Pärast Põhjasõda loeti üle kõik taluloomad, teopäevade arvud, naturaalandamid. Kindel oli kalaandam. Randveres elasid kalurid, kes palju põldu ei harinud, kuid jätkuvalt oli siin ka vabatalupoegi, nii rootslasi kui eestlasi. 

Viimsi poolsaare idaranniku küladest oli ühtviisi pikk maa nii Jõelähtmesse kui Tallinna kirikutesse. Paar korda aastas tuli Jõelähtme pastor Randverre vaimulikke talitusi pidama. Pärast Prangli kabeli valmimist otsustas õpetaja Gustav Heinrich Schüdlöffel ka Randveresse kirik ehitada. Surnuaed, mis asub praegu kiriku kõrval, oli olemas juba varem. Ühelt kivilt võib lugeda aastaarvu 1803. Räägitakse, et see tähistab uppunud mehe hauda. 

Kiriku ehitamist toetas metsamaterjali ja rahaga Maardu mõisnik Christoph von Brevern, kohalikud peremehed vedasid kive. Töid alustati 25. juulil 1848. a., müürid laoti paekivist ning Randvere Peetri kirik pühitseti 1852. aastal. 

Altaril on Jeesuse sõnad Peetrusele (Lk 5,10): „Ära karda mitte, sest aiast pead sa innimessi püüdma.“ Sellest kirjakohast lähtuvalt maalis Tallinna kunstnik Otto Zoege von Manteuffel 1872. aastal Randvere kiriku altarimaali. Kirikule annetas maali Tammneeme küla Mihkli talu peremees Karl Neem. Heledates toonides maalil on kujutatud Jeesuse ühe esimese jüngri, Siimon Peetruse kutsumist. Altaripildi motiiv on üsna harvaesinev, kuid samas kindlasti südamelähedane ümbruskonna rannarahvale, kes nagu Peetruski elatus kalapüügist.  

Esialgu oli Randvere kirik ilma tornita. Torn ehitati 1882. aastal ja sinna riputati kell, mis on valatud Tallinnas tõenäoliselt juba 1801. aastal. See vana pronkskell kutsub Randvere rahvast tänaseni Jumala kotta. Koos torni ehitusega võeti ette ka akende vahetus ja orelirõdu ehitus kiriku sees. 

24 tulega kroonlühtri valmistas Tartu meister Eduard Dross. Lühtrile on graveeritud sõnad „Jumala auks ja Randwere kiriku iluks 14mal Detsembril 1886“. Rõdupoolne väiksem kroonlühter on 8 tulega, kaunistatud kristallripatsite ja -kettidega. Seegi pärineb 19. sajandi viimasest veerandist. 

Jumalateenistusi pidasid Randvere kirikus nii Jõelähtme pastor ja kui kohalik köster. Randvere kooli asutas Jõelähtme koguduse õpetaja Paul Loppenowe. Kooli juhatamine jäi köstri kanda. Õpetaja Loppenowe kirjutas külakoolidele vene keele õpiku ja aritmeetika õpiku ning andis välja kaardid Kentmanni geograafiaõpiku juurde. Venestamise ajal, 1893. aastal mõisteti Paul Loppenowe „õigeusu kiriku koormamise eest“ kaheksaks kuuks vangi. Tegelikult kandis ta karistust ainult kolm kuud. 

1. juulil 1912 pühitseti Randvere kiriku uus orel, mis osteti koguduse liikmete annetuste eest. Mõni aasta varem oli uue oreli saanud Prangli kabel, samuti Saunja koolimaja. Randvere oreli ehitas August Terkmann Tallinnas. 

Näib, et Randvere inimeste pilgud vaatasidki rohkem Tallinna kui Jõelähtme poole. 15. jaanuaril 1923 sai Randvere kogudus iseseisvaks ning oli kümmekond aastat Tallinna Jaani koguduse õpetaja Bruno Hasselblatti teenida. Konsistooriumi otsusega 9. novembrist 1935 eraldati Randvere kogudus Ida-Harju praostkonnast ja arvati Tallinna praostkonda. 1937. aastal anti Randvere kogudusele uus nimi: Randvere-Viimsi kogudus. See tähendab, et Randvere koguduse teenimispiirkonnaks oli terve Viimsi poolsaar. 

1920. aastal toodi Aegna saarelt Rohuneemele püha Jaakobi kabel. Sealgi hakkas jumalateenistusi pidama Randvere koguduse õpetaja. 

Aastaks 1934 kasvas koguduseliikmete arv 375 inimeseni. Järgmisel aastal valmis kiriku kõrval kogudusemaja, kus asusid kirikuõpetaja eluruumid ja koosolekusaal. Uues majas peeti leeritunde, kooriharjutusi ja talvel ka jumalateenistusi. 

Kui seni oli Randvere hooldatav kogudus, siis 1935. aastal seati siin ametisse oma kohalik kirikuõpetaja. Selleks sai Paul Voldemar Koppel, kes küll juba varsti Tallinna Kaarli kogudust teenima kutsuti. Mõned kuud oli siin kirikuõpetajaks Agu Luide, kes kutsuti Mehikoormasse, seejärel teenis aastakese kogudust Jaan Audova, kes Randverre saabus Hiiumaalt, kuid suundus peagi Rakkesse ja edasi Otepääle ning Valga linna. Kaks aastat teenis Randvere kogudust Edmund Laansalu, kes läks edasi Simunasse, ja pool aastat õpetaja Adolf Horn, kes läks keerulistel aegadel Saaremaa kogudusi teenima, kuid Tallinna Peeteli kogudus kutsus tema tagasi mandrile. Õpetaja Georg Klaus teenis Randvere kogudust esmalt Tallinna Kopli koguduse kõrvalt, seejärel paralleelselt Nõmme Rahu kogudusega. 

1944. aastal pidi ka Rohuneeme abikogudus iseseisvuma, kuid nõukogude okupatsioon lõpetas kõik seesugused kavatsused. Rohuneeme kabelist jäid sõja lõpuks alles ainult vundament ja tornikell. 

Pärast sõda võeti Randvere koguduselt ära hiljuti ehitatud kogudusemaja. Nõukogude piirivalve lõikas hoone palgid kütteks ja koos majaga hävitati koguduse arhiiv. 

Veel mitmed vaimulikud teenisid Randvere kogudust lühikest aega, vahepeal oli kogudus päris ilma oma õpetajata. Siis aitas ilmikjutlustajana kogudust teenida usklik vend Erich Soomere, kelle poeg Tarmo on tuntust kogunud mereteadlase ja matemaatikuna. 

1968. a. asus Randvere kogudust teenima õpetaja Karl Reinaru. 30 aastat täitis ta ustavalt oma ülesannet nii Randvere kui Rannamõisa kogudustes ning andis seejärel tööjärje üle Aare Kimmelile, suurepärasele piiblitundjale, kes neid kahte kogudust tänaseni teenib. 

Alates 1977. aastast on koguduse juhatuse esimeheks Tammneeme mees Urmas Kiviselg. Juba 1960. aastail andis ta oma elu Jeesusele. Pimedal nõukogude ajal liikus ta rõõmuga noorte usklike seltsis ja esitas kristlikku muusikat ansambliga SELA. Urmase tütar on nüüd üks neist, kes jumalateenistustel Randvere kirikus orelit mängib. 

Kui 1994. aastal asutati Haabneemes Viimsi Jaakobi kogudus, sai Randvere-Viimsist taas üksnes Randvere kogudus. Koguduse liikmete põhihulga moodustavad ümbritsevate külade elanikud, aga umbes kolmandik liikmeid on Tallinnast. 

Suure armastusega on väike kogudus oma pühakoja eest hoolt kandnud. Kirik on korras ja köetav. 2002. a. puhastati mõlemad kroonlühtrid, uuendati nende juhtmestik ja vahetati välja küünlapesad. Orel remonditi Hardo Kriisa abiga. 

Nõukogude ajal elas Randvere küla täielikult piirirežiimi tingimustes. 1970. aasta paiku hakati siin jagama suvilakrunte ja aiamaid. Eesti taasiseseisvumise järel ehitati suvilaid järjepanu ümber aastaringi kasutatavateks elamuteks. Siiamaani jätkub uute elanike, peamiselt tallinlaste sissevool. Endises rannakülas on nüüd tänavavalgustus ja kõnniteed. Tasapisi võib seda juba Tallinna eeslinnaks pidada, ja tänu Jumalale, koos oma kiriku ja kogudusega. 

Koguduse lugu” on õp Kristjan Luhametsa autorisaade, mis on Pereraadio eetris neljapäeviti kell 10.45; 17.15 ja 23.15.
Saateid saab järelkuulata ka aadressil www.pereraadio.ee.

Meeldib 1

Lisa kommentaar