Õp Kristjan Luhamets tutvustas Pereraadio saatesarja “Koguduse lugu” seekordses osas Tallinna Kaarli koguduse lugu.

Tallinna Toompea Kaarli kogudus loeb oma algust 1636. aastast, mil toomkirikus asutati saksa- ja rootsikeelse kõrval ka eesti- ja soomekeelne kogudus. Seni Püha Vaimu kogudusse kuulunud eestlased ei mahtunud oma kirikusse ära ja sellepärast hakati koos käima ka Toompea lossi saalis. Soomekeelseid jumalateenistusi peeti Rootsi sõjaväes teeninud soomlastele. 

Oma kiriku ehitas kogudus Tõnismäele, mis on nime saanud katolikuaegse Antoniuse kabeli järgi. Kabel ehitati tõenäoliselt enne 1348. aastat ning hävis Liivi sõja ajal 1570. aastatel. 1670. a. ehitati siia kreeka risti kujuline puidust pühakoda, mis pühitseti neljandal advendil ja nimetati kuningas Karl XI järgi Kaarli kirikuks. 

1690. aastal soome ja eesti kogudused eraldusid ja said iseseisvateks. 1692. a. liideti Kaarli kogudusega kuninglik hospidal ja vaestemaja, Aegna saar, Rohuneeme, Püünsi, Rummuküla, Rummu, Haabneeme, Viimsi, Miiduranna, Pirita, Lükati, Mähe, Kiltsi, Lubjaahju, Kasti, Käsra, Muuga, Peli, Randvere, Tammneeme, Toorneeme, Leppneeme, Iru, Väätsa, Nehatu, Järveküla, Kassisaba, Kadaka, Kristiine, Toompea, Vismeistri ja Tiskre. Kaarli abikirikuks sai Rohuneeme Püha Jakobi kabel ning kogudusse kuulusid ka mõned Jõelähtme ja Keila külade elanikud. 

1696. a. kinkis kuningas Karl XI kirikule kaks uut kella ja viis vana kella Stockholmi, sest talle meeldis selle helin. Uued kellad viidi Põhjasõja ajal Toomkiriku torni hoiule. 

Kaarli kirik põletati koos teiste Tõnismäe ehitistega 1710. aastal, et linna piiranud Vene vägedel poleks ulualust. Hoolimata kodukiriku hävimisest ja laastavast katkust tegutses Kaarli kogudus edasi. Jumalateenistusi peeti arvatavasti taas Toompeal, võibolla ka Toomkirikus, aga kindlasti Toomhospidalis. 1724. a. läks suurem osa Kaarli koguduse liikmeid üle Tallinna Püha Vaimu kogudusse, 1739. a. järgnesid ka ülejäänud. 

124 aastat käisid kõik Tallinna eestlased koos Püha Vaimu kirikus. Samal ajal olid sakslaste päralt Toomkirik, Niguliste ja Oleviste. Kiiresti kasvaval eestlaskonnal läks ühes kirikus kitsaks. Kogudus pöördus patrooni ehk linnavalitsuse poole, aga linn ei soovinud uut kirikut ehitada, vaid lootis ruumipuuduse Püha Vaimu kirikus lahendada juurdeehitusega. Seejärel pöördus kogudus Eestimaa tsiviilkuberneri ja kindralkonsistooriumi esimehe poole. Nende põhimõttelisele toetusele lisas kaalu linna superintendendi dr Girgensohni konkreetne tegutsemine, sest 1851. aastal hakati ülemaaliselt uue kiriku jaoks raha koguma. 

Paraku ei suudetud kokku leppida uue kiriku asukohas. Tallinna linn ei olnud nõus, et kirik ehitatakse Toomgildi krundile, kogudus aga soovis nimelt vabaneda linna patronaažist. Toompea gildi vanem Hans Heinrich Falck tegi ettepaneku ehitada kaks kirikut. Gild andis kiriku ehituseks Tõnismäele krundi ja Eestimaa rüütelkond toetas ettevõtmist rahaliselt. 

Kuna Püha Vaimu kiriku ümberehitus ei osutunud võimalikuks, leidis kirikule krundi ka linnavalitsus. Üla- ja all-linna vastasseis lahenes: 1862. aastal jagati korjandusega kogutud raha kaheks ja nurgakivi pandi mõlemale kirikule: 8. oktoobril Jaani kirikule linna maal ja 28. oktoobril Kaarli kirikule Toomgildi maal. „Perno Postimees“ muretses, kas on ikka vaja korraga kahte kirikut ehitada. Rahu ja armastuse asemel näitavat see omavahelist kemplemist. 

Kuna kiriku ehituse ajaks ei saadud luba pidada jumalateenistusi Toomkirikus, pühitseti 2. juunil 1863 ajutine puukirik, mis asus ehitatavast kivikirikust lõunas, praegu üle sõidutee asuval haljasalal. Aasta hiljem pühitseti Kaarli surnuaed Juhkentalis asunud heinamaal. 

Kaarli kiriku suurejoonelise projekti valmistas tasuta Eesti juurtega Peterburi arhitekt Otto Pius Hippius. Arhitekt pidas oluliseks, et kantsel ja altar oleksid näha kõigilt istekohtadelt ja kõneleja hääl oleks hästi kuulda. Esimene kavand valmis juba 1858. a. Kuna ühise kiriku ehitamisest ei tulnud midagi välja, valmistas Hippius uue plaani väiksemas mõõdus. Kaarli kirik oli 19. sajandil Eesti esimene ladina risti kujuline luterlik kirik, väljast 24 m lai ja 59 m pikk. Kiriku pindala on 1197 m2 ja ruumala 33 890 m3. Ehitusmeister oli Gustav Beermann.

Esimene jumalateenistus uues Kaarli kirikus peeti 20. detsembril 1870 ehk täpselt 200 aastat pärast esimese kiriku õnnistamist. Toomkirikust toodi tagasi vana kiriku kellad. Suurem neist on praegu põhjatornis, väiksem surnuaia kabelis. Kiriku lõunatorni jaoks kinkis kaupmees Steinberg 1870. aastal Bochumis valatud malmkella. Tornid ise valmisid alles 1882. aastal. 

Märkimisväärsete summadega toetasid kiriku ehitust Hans Heinrich Falck ja doktor Philipp Karell. Kahjuks ei olnud võimalik täita arhitekti soovi – olla maetud Kaarli kiriku eeskotta. 

1879. aasta suvel maalis Johann Köler fresko Jeesusest, kes ütleb: „Tulge minu juurde kõik, kes olete vaevatud ja koormatud, ja mina annan teile hingamise!“ Maal valmis kümne päevaga. Enne seda taoti müüri sisse umbes viis tuhat üle 30 cm pikkust raudnaela, mille pead tinutati üle ning kaeti vedela asfaldiga. Nende külge punuti traadist võrk, mis samuti asfaldiga üle võõbati. Traatvõrgule loobiti mitu kihti mörti, mis jäid aluseks viimasele viimistletud krohvikihile, millele maaliti. Õhuvahe kaitseb maali välismüüri niiskuse eest. Köler tegi töö tasuta, kogudus maksis vaid värvide eest. 

Alumised freskod „Kristuse sünd“, „Püha õhtusöömaaeg“ ja „Kristuse haudapanek“ valmistas 10 aastat hiljem 29-aastane Sally von Kügelgen, kes on loonud ka Pilistvere altarimaali. 

Aastal 1880 avati Väikeste Laste Hoid. Väiksemate laste päevad möödusid seal mängides, suurematele olid ette nähtud koolitunnid. Rahvas nimetas seda seda kirikuõpetaja järgi Brasche kooliks. Aastal 1918 alustas tööd humanitaarse kallakuga Kaarli Eragümnaasium. 

Koos linnaga kasvas ka kogudus. 1906. a. avati Kaarli II pihtkond ja 1918. a. III pihtkond. Õpetaja Rudolf Hurt hakkas pühapäeviti kell kolm pidama lastejumalateenistusi. Need olid Tallinnas esimesed ja laste seas väga armastatud. 

Olulisele kohale Eesti kirikuelus tõusis Kaarli kirik 5. juuni 1921, kui siin pühitseti piiskop Jakob Kukk. Kuna toomkirik kuulus saksa kogudusele, pidi eesti piiskopi kirikuks saama Kaarli kirik. Sellisel juhul vajas pühakoda esinduslikumat orelit. Senise 30 registriga oreli oli 1884 ehitanud kohalik meister Gustav Normann, nüüd telliti uus pill mainekalt Walckeri firmalt Saksamaalt. 1923. a. valminud orel on 3 manuaali ja 81 heliseva registriga Eesti suurim orel. Selle madalaim heli asub kuuldavuse piiril (16 võnget sekundis). Samal aastal paigaldati Kaarli kirikusse elekter ja kolmanda pihtkonna õpetajast Artur Soomrest sai ajalehe „Eesti Kirik“ esimene vastutav toimetaja. 

1939. a. pandi nurgakivi uuele koguduse majale (Toompuiestee 4). Aasta hiljem sai maja küll valmis, kuid natsionaliseeriti vahetult enne, kui kogudus oleks saanud selle kasutusele võtta. 

Nõukogude võim sulges Kaarli kooli ja pani kinni vanadekodu, võõrandas kõik hooned. Ametist sunniti lahkuma organist ja koorijuhid. Juhatuse esimees emigreerus Saksamaale. Osa juhtorganite liikmeid küüditati, osa jättis elu sõjakeerises. Õpetaja Julius Juhkentaal viidi Venemaale. Sealt põgenes ta Afganistani kaudu Indiasse, oli seal misjonär ja hiljem eesti põgenike vaimulik Inglismaal. 

Kirik jäi terveks. Taas loodi segakoor. Aastal 1949 arreteeriti õpetaja August Pähn, järgmisel aastal õpetaja Paul Voldemar Koppel ja organist Alfred Karindi, 1953. a. õpetaja Paul Saar. Teine ja kolmas pihtkond liideti kokku (1952). 

Aastatel 1954 – 1978 teenis kogudust õpetaja Edgar Hark, kes seejärel valiti peapiiskopiks. 

Ärkamisaeg tõi Kaarli kirikusse rahvahulgad. Nii 1989. kui 1990. aastal ristiti siin üle tuhande inimese. Algas pühapäevakoolitöö, regulaarne noortetöö, loodi uusi laulukoore ja ilmuma hakkas ajakiri „Sulane“. 1992. a. liideti pihtkonnad üheks ning Einar Soone pühitseti EELK piiskopiks. 

Kuigi Kaarlist ei saanud uut toomkirikut, on suurejoonelisel pühakojal tulnud sageli täita esinduskiriku ülesannet. Siin on aset leidnud palju riikliku tähtsusega sündmusi, siin peeti president Lennart Meri matusetalitus, siin kohtus Eesti noortega paavst Franciscus. Liikmete arvult on Tallinna Kaarli Eestis suurim kogudus.

Juba 1987. a. pakkus Kaarli noorterühm koristustöödel abikäe Pilistvere kogudusele. Kaarli leerilaagrid panid aluse regulaarsele laagritegevusele Pilistvere pastoraadis. Kaks kogudust sõlmisid ametliku sõpruslepingu. 

Aastal 1995 asutati Kaarli Koguduse Lasteaed ja 2013 Kaarli Kool. Praegune kirikuõpetaja Jaak Aus on esimene Kaarli koguduse õpetaja, kes on sünnist saadik selle koguduse keskel kasvanud, siin nii ristitud, leeritatud kui laulatatud. 

“Koguduse lugu” on õp Kristjan Luhametsa autorisaade, mis on Pereraadio eetris neljapäeviti kell 10.45; 17.15 ja 23.15.
Saateid saab järelkuulata ka aadressil www.pereraadio.ee.

2