Koguduse lugu: Tallinna Pauluse

Koguduse lugu: Tallinna Pauluse

Tallinna Pauluse kiriku projekt (Foto Eesti Arhitektuurimuuseumi fondist)

Õp Kristjan Luhamets tutvustas Pereraadio saatesarja “Koguduse lugu” seekordses osas Tallinna Pauluse koguduse lugu.

19. sajandi lõpuks oli Tallinnas seitse luterlikku kirikut: sakslastel Toomkirik, Oleviste ja Niguliste, eestlastel Püha Vaimu, Jaani ja Kaarli ning rootslastel Mihkli. Kuna linn kasvas kiiresti, oli vajadus uue kiriku järele ilmselge. Uued vabrikud vajasid töökäsi ja neid leiti paljudest kihelkondadest, eriti Harju-Jaanist, Koselt ja Juurust. Kuigi õigeusklikke oli Tallinnas vähe, oli neil viis kirikut ja lisaks kaks kohe valmimas. Näiteks Aleksander Nevski katedraal Toompeal sai valmis aastal 1900. 

Mida tegid samal ajal luterlased, keda oli valdav osa Tallinna elanikest? Jaani koguduse õpetaja William Grohmann ärgitas ametivendi uue kiriku peale mõtlema. 1899. a. saadi krunt Juhkentali tänava lõppu, praegusele Odra tänavale bussijaama vastas. Järelikult oli Eesti kiriku ehitamise idee vanem kui Estonia teatri mõte, millest hakati rääkima alles 1902. aastal. 

5. juunil 1900 said kõik Tallinna luterlikud pastorid kokku ja kindralsuperintendent Leopold Hörschelmanni ettepanekul valisid endi seast toimkonna, kes pidi korraldama uue kiriku ehitust. Uue koguduse liikmeiks pidid saama Tallinna saabuvad eestlased, mitte juba olemasolevate koguduste liikmed. 

Mis võiks saada uue kiriku nimeks? Esimesel koosolekul pakuti välja: Peetri, Pauluse, Kristuse, Jeesuse, Risti, Peeteli ja Petlemma. Nime veel ära ei otsustatud, vaid see jäeti toimkonna ülesandeks. 11. oktoobril 1900 valis toimkond välja Pauluse nime. 

Koosolekul leiti, et Juhkentali krunt asub linnast liiga kaugel. Niisiis pidi toimkond kirikule uue asukoha leidma. Juba nädala pärast sai toimkond kokku ja vaagis kolme erineva asukoha sobivust. Parimaks tunnistati krunt Liivalaia ja Pärnu maantee ristmikul, kus praegu asub polütehnikumi hoone. 

Niipea, kui maatükk käes, hakati läbi viima korjandusi. 1901. aastal pidi algama ajutise kiriku ehitus. Arhitekt Erwin Bernhard valmistas plaani, kuid siis leiti, et krunt on suure kiriku jaoks väikesevõitu ja asukoht ka paljude jaoks liiga kaugel. Eriti rahuololematud olnud Viljandi mehed, kes elasid Lasnamäel Sikupilli linnas. Parem oleks, kui saaks kiriku ehitada Politsei aeda. See oli ettenägelik mõte, sest sinna pidi koonduma uus kesklinn. Linnavalitsus ei olnud vastu, kuid planeeringu puudumine takistas krundi kättesaamist. 

Tallinna Pauluse kogudus astus ellu 1904. aasta detsembrikuu teisel pühapäeval, hingekarjaseks Kaarli koguduse abiõpetaja Rudolf Hurt. Suured Tallinna kogudused suhtusid uue koguduse asutamisse sõbralikult, jätsid isegi suvise leerikooli pidamata ja lasid seda teha Pauluse koguduse õpetajal. Nii kogunes Tallinna Pauluse kogudusse rohkesti noori. Kahe aasta pärast oli koguduses 1290 liiget. 

Rudolf Hurt oli Jakob Hurda poeg. Pärast seda, kui Tallinna Pauluse kogudus oli 25. septembril 1905. a. ametlikult registreeritud, andis ta tööjärje üle Aleksander Kapile, jätkates ise Kaarli koguduse abiõpetajana. 1906. aasta sügisel läks Kaarlisse ka Aleksander Kapp, kui ta valiti Kaarli koguduse õpetajaks. Koos Hurda ja Kapiga läks hulk Pauluse koguduse liikmeid üle Kaarli kogudusse. 

1907. aastal teenis Pauluse kogudust õpetaja Johann Keerig. Temagi ei jäänud siia kauaks. 1908. aasta kevadel valiti ta Jüri koguduse õpetajaks. Kõige kauem, ligi 20 aastat teenis Tallinna Pauluse kogudust Aleksander Mäevälja. Tema oli Jakob Hurda väimees. 

Kuigi ehituskrunt polnud kogudusel veel käes, telliti juba 1906. aastal Armas Lindgrenilt suurejoonelise kiriku projekt. Lindgren oli toona eestlaste lemmik, äsja oli tal valminud Vanemuise teatrimaja Tartus. 

Tallinna Pauluse kirik oli tõenäoliselt Lindgreni esimene kirik ja üldse tema elu suurim kirikuprojekt: esifassaadi laiuseks oli 60 meetrit ning torni kõrguseks 110 meetrit. Võrdluseks: Kaarli kiriku tornid on alla 50 m. Pauluse kirikusse kavandati 5600 istekohta – Kaarlis on neid 1500 – lisaks 3500 seisukohta. Seega pidi Pauluse kirik mahutama üle 9000 inimese. 

Lindgreni projekt oli ülimoodne. 1906. aastal toimus Soome kirikuarhitektuuris tähendusrikas pööre – Helsingi Kallio kiriku konkursil nõuti modernsust ja tsiteeriti äsja Saksamaal ilmunud Gurlitti käsiraamatu kirikuarhitektuuri osa. Neist põhimõtetest lähtudes oli Tallinna Pauluse kiriku projekt vaba ajalooliste stiilide jäljendamisest. 

Paraku jäi Lindgreni projekt teostamata. Kogudusel oli 1911. aastaks koos vaid 63 000 tollast rubla. Võrdluseks: Aleksander Nevski katedraal läks maksma 470 000 rubla, Estonia teater umbes 300 000 ja Tartu Pauluse kirik ilma viimistluseta 160 000 rubla. Samal ajal läksid koguduse plaanid järjest suuremaks. Lisaks kirikule taheti nüüd veel kooli- ja kogudusemaja, pastoraati, abihooneid, õue ja aeda. Krundi suuruseks taotleti 1911. aastal 3000 m2. Selle numbri juurde on arhiivikaustas keegi pliiatsiga kaks suurt küsimärki teinud ning lisanud paranduse: 1000 m2. Linnavalitsuse majanduskomisjon nõustus oma vastuses lõpuks 1298 m2 suuruse krundiga politseiaias, kuid kuberner Korostovets – sama mees, kelle pärast Estonia  nurgakivi pidustused 1910. aastal ära jäid – jättis krundi eraldamisotsuse kinnitamata. Ta viitas asjaolule, et politseiaia, nagu kogu linna plaan polnud ikka veel valmis, mistõttu suurte avalike ehitiste paikapanemisega ei saanud kiirustada. 

Tallinna üldplaneeringu arhitektuurivõistluse kuulutas linnavalitsus välja 1913. aastal. Eliel Saarineni võidutöö nägi ette suuri uhkeid juugendstiilis hoonetega ääristatud bulvareid ja väljakuid, kõrge torniga uut raekoda Tammsaare pargi kohal ja trammiteed Lasnamäelt Mustamäele. 1914. aastal teatas linnavalitsus, et politseiaiast on lubatud krunt Pauluse kirikule, kuid just siis algas ilmasõda, mis tõmbas kriipsu peale nii üldplaneeringule kui Pauluse kirikule. 

Jumalateenistusi pidas Pauluse kogudus esialgu Tallinna Rootsi-Mihkli kirikus. 1917. aastaks oli Tallinna Pauluse koguduses 2500 liiget ja ehituskapitali 85 000 rubla. 1. jaanuaril 1920 kolis kogudus Püha Vaimu kirikusse. Siin peeti jumalateenistusi koos Püha Vaimu kogudusega: ühel pühapäeval jutlustas Püha Vaimu, teisel Pauluse koguduse õpetaja. 1926 mindi tagasi Rootsi-Mihkli kirikusse, sest Püha Vaimu kogudus ei tunnistanud EELK põhikirja. 

1927. aastal sai praost Mäevälja 70-aastaseks ning siirdus emerituuri. Kogudus valis uueks õpetajaks senise Türi koguduse õpetaja Paul Kuusiku. Alates 22. aprillist 1928 läks Pauluse kogudus üle Toomkirikusse. Ka seal peeti jumalateenistusi kohaliku kogudusega üheskoos ja õpetajad jutlustasid kordamööda. 

1922. aastal võeti kiriku ehituse küsimus uuesti päevakorda, kuid asjaajamine takerdus endistviisi. Kuna aeg oli edasi läinud, telliti Edgar Johan Kuusikult uus projekt, mis pärast mitmeid variante 1931. aastal kinnitati. Samal aastal valmis Politseiaias kiriku vundament ja ehitati koguduse maja. Uus projekt oli märksa mõõdukam: aadressile Kreutzwaldi 23 pidi kerkima 50-meetrise pikihoonega kirik, 20 m lai ja 20 m kõrge, eraldiasuva 75-meetrise sihvaka torniga. 

Siis sai jälle raha otsa. 1932. a. valis kogudus uue õpetaja Rein Uhke. Ellu kutsuti Pauluse koguduse noortekoondis. Koguduse esindajad käisid peaministri juures ja pakkusid, et Pauluse kiriku võiks nimetada Vabaduskirikuks. Selline mõte käidi välja juba 1924. aastal. Paraku ei tulnud vabadussamba ehitajad mõttega kaasa. 

1938. aastal ehk seitse aastat pärast vundamentide tegemist oli 260 000-kroonisest eelarvest koos vaid 8 000 krooni, kuid ehitust otsustati ikkagi jätkata. 26. juunil pani piiskop Rahamägi kirikule nurgakivi. Ehitusettevõtjaks oli Pauluse koguduse abiesimees Aleksander Kott. Loodeti ikka korjandusele ning riigi ja kirikuvalitsuse abile. 

1940. aasta kevadel avanesid kogudusele uued väljavaated. Sakslased olid lahkunud ning Oleviste ja Niguliste kirikud vabaks jäämas. Milleks enam uut kirikut ehitada! Pauluse kiriku vundamendid plaaniti soodsalt rahaks teha. Läbirääkimisi peeti sportlastega, kes unistasid spordihoonest ja olid valmis vundamentide maksumuse 45 protsendi ulatuses kirikule kompenseerima. 

Tegelikult ei jäänud tühjaks ei Oleviste ega Niguliste kirik. 1944. aastal läks õpetaja Rein Uhke Rootsi ning ilma oma kirikuta nõukogude ajal kogudust ei registreeritud. Sellega lõppes Tallinna Pauluse koguduse lugu. Iga usklik leidis endale koguduse. Kiriku krundil asub praegu 54 meetri kõrgune luksushotell.

Koguduse lugu” on õp Kristjan Luhametsa autorisaade, mis on Pereraadio eetris neljapäeviti kell 10.45; 17.15 ja 23.15.
Saateid saab järelkuulata ka aadressil www.pereraadio.ee.

Lisa kommentaar