Värskes “Eesti Kirikus” ilmunud artikkel kannab pealkirja “Marje Põderile on vaimsed püüdlused ülemad ainelisest edust”. Avaldame Liina Raudvassari kirjutatud loo kirikulehe loal täismahus ka e-Kirikus. Soovime Marje Põderile ümmarguse tähtpäeva puhul palju õnne ja õnnistust!

Täna 70aastaseks saav Marje Põder pole vaimuliku abikaasana kirikutööd passiivselt kõrvalt vaadanud, vaid on aastakümnete jooksul kõige aktiivsemal kombel selles isiklikult kaasa löönud. Loobudes usu nimel erialasest karjäärist on ta end juristina kirikus teostanud.

Nii osales ta 1991. aastal vastu võetud EELK põhikirja ja enamiku kirikuseaduste väljatöötamisel, kuuludes kirikuvalitsuse juurde loodud kirikuõiguse ja juriidiliste küsimuste komisjoni. Oma juristiteadmisi sai ta jõudsalt rakendada ka EELK halduskomisjonis ning eksiilkirikuga peetud läbirääkimistes Välis- ja Kodu-Eesti kiriku ühinemisprotsessis.

Marje Põder on õla alla pannud pühapäevakooliühenduse tööle ning EELK Usuteaduse Instituudi pedagoogilisele osakonnale. Tema hoolt on jagunud aga teistelegi kiriklikele algatustele.

Kaasteeliste muljete kohaselt on Marje Põder täitnud endale võetud kohustusi suure pühendumusega. Nagu inimene, kellel on kutsumus. Veel on temaga koostööd teinud toonitanud Marje võimet ka pealtnäha lootusetus olukorras väljapääs leida. Kui vaja, on ta kaameli nõelasilmast läbi talutanud.

Kingituseks sünnipäevalapsele on Eesti Kirik kokku saanud muljete „lapiteki“. Sõna saavad Marje Põderiga kokku puutunud inimesed. Teiste seas iseloomustavad oma ema Marje ja Andres Põderi pojad, teoloogiadoktorist EELK vaimulikud Thomas-Andreas ja Johann-Christian.

***

Kõiges oma mehele toeks

1968. aasta, kui Loksa keskkooli 10.b klassi tuli uus õpilane Marje Toots Tallinnast, oli pöördeline maailma sündmuste keerises ja kuigi olime raudse eesriidega eraldatud vabast maailmast, oli meie kool mitmes mõttes vabama vaimuga. Järgnesid ülikooliaastad ja meie akadeemilised kontaktid tõid kaasa mõnedki olulised reisid ja kohtumised. Marje õppis Tartu ülikoolis juurat. Mina õppisin usuteaduse instituudis ja sain heaks sõbraks üliõpilase Andres Põderiga. Väljasõidule Pihkvasse ja Petserisse kutsusin kaasa Marje. Seal tutvus ta Andresega ja see oli esimene samm nende ühise pika tee alguses.

1975. a oli meile eriline, pulmade aasta – juunis Marje ja Andres ning augustis Lia ja Tiit. Meie perekondades sündisid lapsed – saime koos Liaga Thomas-Andrease ristivanemateks ning Marje ja Andres said meie kaksikute Maria ja Mirjami ristivanemateks. Rõõmustasime Johann-Christiani sündimise üle. Väga kaunid mälestused on seitsmekümnendate aastate teisest poolest. Marje ja Andres olid siis Viru-Nigulas ja mina teenisin Ingeri kogudust Venemaal Puškinis. Tegime siis reisi koos lastega Leningradi, käisime loomaaias, tsirkuses ja sõitsime metrooga. Marje ja Lia tegelesid lastega ja meil oli aega Andresega maailma parandada.

Marje ja Andres on pidanud palju kolima: Pärnu, Viru-Nigula, Suure-Jaani, Räpina, Pärnu ja Tallinn.

Uus kogudus andis 1979. a uued võimalused. Marje ja Andres hakkasid korraldama Suure-Jaani laulupäevi, mis polnud nõukogude korrale vastuvõetavad. Laulupeole tuli koore kõikjalt üle Eesti, ühendkooris võis olla sadu lauljaid. Marje oli kõiges Andresele toeks ja küllap ta juristina mõistis, mis on võimalik tulemus. Marje hakkas teoloogiat õppima ja oli üks pühapäevakoolitöö korraldajatest.

1983. a viidi nad üle liikmete arvult suuremasse kogudusse Räpinasse ja seal sündis perre kolmas laps, kes sai ristimises nime Anne-Maarja. Aeg läks ja Põderid pidid taas kolima, sedakorda tagasi Pärnusse, kuhu Andres kirikuõpetajaks määrati ja Marje juhtis pühapäevakooli. Andrese ema rõõmustas väga, et pere jälle koju tagasi tuli. Ka meie suhtlemine muutus nüüd lihtsamaks, sest Haapsalust Pärnusse on 100 km.

Eriline aasta oli 1991, kui otsustasime koos teha midagi suurt – see oli Missio Pärnu-Haapsalu. Missio ajal sai Eesti taas iseseisvaks riigiks ja tundsime Jumala erilist juhtimist.

Rõõm ja lein on olnud meie ühine kogemus. Väga kurb päev oli aga 14. juuni 2004, kui autoõnnetuses hukkus nende tütar Anne-Maarja. Marje ja Andrese soovil pidasin matusetalituse Pärnu Eliisabeti kirikus ja see oli väga raske ülesanne.

Pärnu kogudust teenisid Marje ja Andres 2005. aastani, Andrese peapiiskopiks valimiseni, mil pere pidi taas kolima, seekord Tallinna.

2015. aastast on Marjel taas uus positsioon – emeriitpeapiiskopi prouana on ta ikka kõiges oma abikaasa kõrval, nii nagu Katariina oli Martin Lutheri kõrval. Sünnipäeval õnnitleme Sind tänase päeva vaimuliku loosungiga: „Issand on tõeline Jumal, ta on elav Jumal ja igavene kuningas“ (Jr 10:10) ning soovime palju jõudu ja Issanda õnnistust!

Piiskop Tiit Salumäe abikaasa Liaga

Kirikutöö nimel ohvriks õigusteadlase karjäär

Tallinna toomkiriku taga majas aadressiga Raamatukogu 8 töötas ka EELK Usuteaduse Instituut, mille jõulupuud koondasid peale õppejõudude ja üliõpilaste ka kirikuvalitsuse liikmeid ja koguduste õpetajaid. Nendel õhtutel tutvusin teiste hulgas Andres ja Marje Põderiga. Tõsine suhtumine kirikutöösse ja oma abikaasa toetamine selles ei jäänud märkamata. Samuti see, et õigusteadust õppinuna oskas Marje oma teadmistega kirikus mõndagi nõu anda. Samas tajusin, et otsus vajadusel võimalikku õigusteadlase karjääri kirikutöö nimel ohvriks tuua oli juba tehtud.

Marje Põderi hilisemast tööst seoses pedagoogiliste kursustega ja juhtimiskoolituste organiseerimisega teadsin kaudselt. Kui aga dr Seppo Alaja tuli Eestisse teoloogiaga seotud pedagoogilisi kursuseid korraldama, oli Marje Põder selles töös igati abiks. Kuna Seppo Alaja elas oma Eestis tehtava töö ajal Pärnus, sai ta Andrese ja Marje poolt antavat tuge mitmel viisil kogeda. Aastal 1992 sain Marje Põderi kaudu telefonitsi teada ka Seppo Alaja hukkumisest autoõnnetusel.

Randar Tasmuth, usuteaduse instituudi dekaan

Kui kirik pani aluse koostööle riigiga

Mul oli rõõm ja õnn olla koos Marje Põderiga 1990ndatel EELK kirikukogu juriidilises komisjonis. Oli tormakas aeg. Juba mitu aastat ei kehtinud nõukogude aja piirangud kirikuelule, rakendada tuli uuest põhikirjast tulenev, kirikule tagastati vara ja korraldada tuli ka vara kasutus. Alus pandi koostööle riigiga ja tegevust alustasid kaplanaadid, vaimulikud hakkasid riiklikku pensioni saama ja kiriku pensionikassa korraldust tuli muuta. Kümnendi lõpul moodustati EELK uue põhikirja koostamiseks komisjon, kuhu kuulusid ka juriidilise komisjoni liikmed.

Noore mehena oli mul tahtmine ehk liiga palju reeglitele allutada, unustades, et elu liigub omasoodu ning vabam ja loomingulisem korraldus on loomupärasem. Marje oli selles osas tasakaalustaja oma kogemuse ja elutarkusega. Komisjoni sekretärina hoidis ta asjaajamisel silma peal.

Vootele Hansen, riigitegelane ja pedagoog

Oskab elada vaesuses ja oskab elada rikkuses

Tutvusime Marjega 1990 Soomes pühapäevakooli õpetajate kursusel. Temaga sai peaaegu alati nalja, rõõmsameelne plussis tüüp. Jaksas rassida mehega kaasa koguduse asjades. Pole mina kuulnud Marjet kurtmas. Nad on Andresega tugev tandem. Noorest peast koos otsinud ja tunnetanud. Elavad mu meelest Sõna teoks paljudes eluavaldustes. Ka rasketel aegadel.

Marje on julge loomusega inimene. Ta kord rääkis oma kriminaalhooldajatööst. See võiks muserdada või teha küüniliseks, aga Marje kantseldas ka neid kuidagi muhedalt.

Marje jaoks on vaimsed/intellektuaalsed püüdlused olnud tähtsamad kui aineline mugavus või edu. Paljud räägivad sellest, aga kui elu muutub kitsaks või vaeseks, siis see mõjutab tugevalt, aga Marjet mu meelest mitte. Oskab elada vaesuses ja oskab elada rikkuses. Eks see ole poegades vilja kandnud: ema on tarkust kõige olulisemaks pidanud.

Madli Päts-Vallikivi, õpingukaaslane Soomes kiriku laste- ja noorsootöö koolitusel

Tasakaalukalt väärikas, aga ka krutskitega

Marje oli Järvenpääl üks pastoriprouadest. Tema ise väga proua polnud. Oli tasakaalukas, tasakaalustav, väärikas, aga ka krutskitega. Ta oli vist isegi meie grupivanem.

Järvenpääl kuulsime vahel kööginurgas pajatusi tema perest ja kasvõi sellestki, kuidas nooruses nii tema kui Andres Põder pikkade juustega hipid olid. 

Tagasivaates võib öelda, et 90ndate Eesti kiriku jaoks oli vajalik, et Marje tutvus lähemalt nii Soome kiriku kui Soome laste- ja noortetööga, nende meie jaoks uute suundadega, lapsekeskse usuõpetusega.

Ly Rumma, õpingukaaslane Soomes kiriku laste- ja noorsootöö koolitusel

Kui ütles, et nii tehtagu, siis me nii ka tegime

Marje oli pühapäevakooliühenduse juhatajana aktiivne ja oma töösse süüviv, ääretult täpne. Iga artikli vastu, mida planeerisime koostatavatesse ajakirjadesse, tundis ta suurt huvi. Ta ei olnud selline pea pilvedes uitaja, vaid ratsionaalselt tegevust kavandav juht. Kui Marje ütles, et nii tehtagu, siis me nii ka tegime. Enne kui ta ütles, mõtles ta hoolega asjad läbi. Oli konkreetne ja asjalik. Võib-olla just selles taktikas oli tajuda tema juristiharidust. Meie koostöö ajast meenutan teda kui hästi rõõmsameelset ja teistesse energiat süstivat inimest. Toona olid meie kiriku pühapäevakoolirühmad suured ja selle töölõigu juhtimise järele oli elav vajadus.

Lia Kaljuste, Hageri koguduse liige

Marje Põder aastakümneid keset kirikutööd, kirikuelu ja kirikumelu – laste silmade läbi

Nii kaua kui mäletame, on ema olnud keset kirikutööd ja kirikuelu, aga mitte ainult, ja see on olnud hea. Ema juristiharidus ja erinevad töökohad väljaspool kirikut on laiendanud meie pere olemist ja taju, mis muidu on alati keerelnud kirikuasjade ümber.

Ema pealt võisime näha, mida tähendab tahtmine ja vajadus ennast panustada. See tähendas okupatsiooniajal usu nimel erialasest karjäärist loobumist. Pärast taasiseseisvumist oli ema kirikuelus väga aktiivne, esimeste naiste seas ka üldkiriklikul tasandil. Ta panustas oluliselt näiteks EELK seadusloome ja pühapäevakoolitöö arendamisse. Tänu oma põhjalikkusele, teravale pilgule, pühendumisvõimele ja oskustele oleks ta võinud veel edukalt siseneda õigusvaldkonda, saada kasvõi prokuröriks või kohtunikuks. Kuid ta panustas end jätkuvalt kiriku teenistusse.

Ema on õpetanud järeleandmatut, lahendustele suunatud hoiakut. Kui oli vaja mingeid asju ajada ja probleeme lahendada, siis ema on alati olnud visa, võideldes isegi lootusetus olukorras asju välja ja neid justkui maagiliselt võimalikuks tehes.

Inspireerinud on meid ema kultuurihuvi. Tal on tohutu lugemus ja huvi kirjanduse vastu, ta loeb kiiresti ja väga palju. Raamatute lugemise eeskuju on meie peres olnud nõnda suurel määral just ema. Sama kehtib teatri osas. Ema ülikoolipõlveaegne osalemine Jaan Toominga näitestuudios mõjutas kindlasti tema hilisemat teatrihuvi.

Tänulikud oleme kannatlikkuse eest. Ei ole lihtne olla ema peres, kus on mitu teoloogi ning kus ühine kutsumus ja huvi ei välista erimeelsusi ja vahel ka teravaid vaidlusi.

Johann-Christian ja Thomas-Andreas, pojad

Marje Põder

Neiuna Toots, on sündinud 12. jaanuaril 1952.

Eesti jurist ja kirikutegelane, emeriitpeapiiskop Andres Põderi abikaasa.

Töötanud vanglast vabanenute talituse juhatajana 1998–2016.

EELK konsistooriumi 1988. a moodustatud kirikuõiguse ja juriidiliste küsimuste komisjoni liige, 1993–2001 selle sekretär. Osales 1991. a vastu võetud EELK põhikirja väljatöötamisel.

1993–1996 oli EELK halduskomisjoni liige ja sekretär.

Oli eksiilkirikuga peetavate läbirääkimiste delegatsiooni liige ning 1993–1994 tegutsenud EELK ja E.E.L.K. ühendamise nõukogu sekretär.

1990. a täiendas end Soome luterliku kiriku laste- ja noorsootöö instituudis Järvenpääl ning tegutses aastatel 1993–1996 EELK pühapäevakooliühenduse aseesimehena ja 1998. a esimehena.

1990–1995 oli EELK Usuteaduse Instituudi pedagoogilise osakonna juhataja asetäitja.

1999–2001 kuulus meediakeskuse Eesti Luterlik Tund juhatusse.

1995–1997 oli EELK Vaimuliku Ülemkohtu liige, 2001–2004 Vaimuliku Alamkohtu esimees.

1998–2001 kuulus EELK XXV kirikukogu koosseisu.

2011. a EELK III järgu Teeneterist.

Pojad Thomas-Andreas ja Johann-Christian. Tütar Anne-Maarja hukkus 2004. aastal liiklusõnnetuses.