Peapiiskop Urmas Viilma asetas 3. juunil Räpina Miikaeli kirikus toimunud palvusel õp Urmas Nagelile kaela kuldse ametiristi.

Peapiiskop Urmas Viilma kommenteeris sotsiaalmeedias sündmust nõnda:

“Poolteist aastat tagasi, kahe koroonalaine vahel, novembrikuus 2020, otsustas kirikuvalitsus tunnustada õpetaja Urmas Nagelit EELK Kuldristi kandmise õiguse andmisega. Pühakirjast teame, et igal asjal on oma aeg ja enne õiget aega midagi ei toimu. Nõnda kujuneski, et teine viiruselaine takistas tunnustust Urmas Nagelile üle andmast.

Eelmise aasta augustis tundus õige aeg käes olevat ja leppisime Urmas Nageliga kokku suvise kuupäeva, mil ma Räpinas ametivennale kuldristi pidulikult kaela panen. Ootamatu haigestumine ja ametivenna haiglasse sattumine rikkus taas kõik plaanid.

Täna, nelipüha reedel jõudis õige aeg kuldristi üleandmiseks siiski kätte. Pidulikul Taizé lauludega missal, kus laulis ka koguduse koor ja teenisime Urmas Nageli ja koguduse kirikuvanematega üheskoos, asetasin EELK Kuldristi lõpuks ametivennale kaela.

Urmas Nagelil möödus kuu aja eest 30 aastat vaimuliku ordinatsioonist. Nende aastakümnete kestel on ta teeninud Hiiumaa kogudusi ja Räpina kogudust. Olles varasemalt aastaid ka praosti ametis, on ta hooldanud ka mitmeid teisi Võru praostkonna kogudusi. Mehikoorma kogudus on seni Räpina kõrval Urmas Nageli tööpõlluks. Lisaks on Urmas pidanud mitmeid üldkiriklikke ameteid, olnud EELK Kirikukogu saadik ja EELK Vaimulike konverentsi juhatuse esimees. Tema südameasjaks on aastaid olnud diakoonia-, hingehoiu- ja kirikumuusika valdkonnad ning nendes kiriku töölõikudes on Urmas Nagel senini hea praktik.

Räpina koguduse ja omavalitsuse esindajatel oli oma õpetajale täna palju häid sõnu ja südamlikke soove jagada. Koguduse poolt oli kõigi jaoks kaetud ka maitsvate suupistete ja tordiga pidulaud.”

Räpina vallavanem Enel Liin on kodukandi armastatud kirikuõpetaja kohta öelnud: “Erinevate ametite esindajad teevad oma tööd erinevate töövahenditega. Enamasti eeldame, et tööd tehakse mehaaniliste vahenditega, kuid palju on ka neid töökohti, kus kasutatakse oma teadmisi ja antakse neid edasi sõnaga.

Kirikuõpetaja amet on selline hoomamatu, piiritlematu. Kuid selle ameti puhul saame öelda, et töövahendiks on sõna. Sõna ei kaalu midagi, kuid sõnal võib olla kaalu. Sõna võib inimesele panna raske koorma, aga sõna võib selle ka ära võtta.

Kui ma hakkasin otsima sõna, mis iseloomustaks meie tublit õpetajat, Urmas Nagelit, siis pöördusin mõne inimese poole, kes teda tunnevad või on temaga koos töötanud. See sõna on olukord, mida me ootame maailmas, tahame, et see valitseks meie mõtetes, hinges, südames. See sõna on „rahu”. Üritused, koosolekud, peod, kus osaleb Urmas Nagel, mööduvad rahulikus ja lugupidavas õhkkonnas. Loovad selle tunde ka teistes osalejates.”

2