Peapiiskop Urmas Viilma jutlus tänasel võidupüha oikumeenilisel jumalateenistusel Kuressaare Laurentiuse kirikus:

„Jeesus ütles oma jüngritele: „Seda ma olen teile rääkinud, et teil oleks rahu minus. Maailmas ahistatakse teid, aga olge julged: mina olen maailma ära võitnud.” Jh 16:33

Mis on rahu? Sellele küsimusele võime kõik oma peas vastust otsida ja tõenäoliselt erinevad meie vastused nüanssides pisut üksteisest. Sõltub ka, millist rahu silmas peame.

Hingerahu on seisund, mida kõik igatsevad. See tähistab rahu hinges ja südames. Sedagi, et inimese südametunnistus on puhas ja tema hing on rahul.

Kodurahuks nimetame rahu koduseinte vahel. Et valitseks üksmeel, üksteisemõistmine ja armastus pereliikmete ja kõigi koduste vahel.

Ühiskondlik rahu tähistab rahu ja üksmeelt ühiskonnas. Et meie ümber ei valitseks ülekohus ega toimuks diskrimineerimist ning kõik ühiskonnaliikmed tunneksid ennast turvaliselt ja kaitstult.

Rahvusvahelisest rahust räägime siis, kui valitseb heanaaberlik läbisaamine ja kokkulepetest kinnipidamine rahvaste ja riikide vahel nõnda, et ei toimu sõda ega ohusta terrorism ning oleks turvatunne. Selline rahuseisund märgib ka usaldust maailma erinevate riikide valitsejate vahel nii lähedal kui kauge.

Et oleks rahu peavad kõik selle nimel pingutama. Kui kasvõi üks teiste seast soovib rahustust, siis selle ta ka saab. Kui kõik seisaksime rahu eest ja keskenduksime rahu saavutamisele igas eluolukorras poleks vägivalda ei kodus ega tänaval, riikide ega rahvaste vahel. Seepärast on rahu saavutada oluliselt raskem kui rahutusi tekitada. Et hoida rahu, peavad seda tahtma kõik. Siis on võimalik saavutada rahukonsensus. Kui kasvõi üks seda ei soovi, ei ole ka lõplikku rahu. Saab olla vaid ajutine, piirkondlik või valdkondlik rahu. Vaherahu. Lõplik rahu saavutatakse alles siis, kui kõik on selle saavutamisest huvitatud. Millal saabub selline hetk sõja tingimustes? Ilmselt alles siis, kui edasi sõdimine toob suurema kahju kui rahu sõlmimine. See on kaine kalkulatsioon.

Vabadussõjas, nagu seda meie olime sunnitud pidama pisut enam kui 100 aastat tagasi, ei olnud noorel Eestil palju võimalusi. Kaotada oli kõik. Nagu ka võita oli kõik. Sarnases olukorras on praegu ka Ukraina pidades oma vabadussõda Venemaa vastu.

On oluline erinevus, kas säilitada rahu ja vältida sõda või saavutada rahu ja lõpetada sõda. Ukraina on juba viimased sadakond päeva olukorras, kus nad peavad suutma hoida mõõka selleks, et sõdida iseseisvuse ja rahu saavutamise nimel. Sellises olukorras olime meie pisut enam kui sajandi eest. Ka Ukrainal on vaja saavutada rahu vabadussõjas võites. Eesti on praegu olukorras, kus meil tuleb oma Vabadussõjas kättevõidetud rahu säilitada. Selleks on meile oluline omada liitlasi.

Johan Laidoner, kes nägi ja koges omal nahal, millised on Eesti idanaabri alatised ambitsioonid, teadis ka hinda, mida Eesti Vabadussõjas maksis. Laidoner kirjutas 26. septembril 1944. aastal Kirovi vanglas viibides oma „Prantsuse-vene sõnaraamatusse“ oma poliitilise testamendi viimased mõtted: „Inimesed surevad – rahvas ei kao, rahvas elab edasi“. Pisut ettepoole sama raamatu lehekülgedele oli Laidoner kirjutanud veel: „Riikline iseseisvus on iga kultuuriliselt arenenud rahva suurim ideaal, ilusaim paleus.“

Meie naudime täna oma rahva suurimat ideaali ja paleust tänu sellele, et meie rahva juhid on osanud tunda ära õiged hetked rahu saavutamiseks mõõga tõmbamiseks või ka rahu hoidmiseks mõõga tuppe jätmiseks. See on suur jumalik tarkus, mis rajaneb kogemusel ja sisemisel äratundmisel heast ja kurjast, õigest ja väärast, väärtustest ja voorustest, olulisest ja vähem olulisest.

Kurjus paraku ei uinu kunagi ega jäta oma võimalust kasutamata. Kurjuse loomus ei ole muutunud ja sarnaselt toimib ta läbi ajastute. Nõnda tegutses kurjus Vabadussõja päevil tollase Venemaa bolševistlike liidrite käe läbi. Kurjad kavatsused olid neilgi, kes juhatasid Landeswehri, kuid keda Eesti väed 1919. aastal lahingus siiski võitsid. Kehastunud kurjus valitses ka Hitleri Saksamaal ja Stalini Venemaal, sünnitades ajaloos enneolematuid repressioone tervete rahvaste, riikide ja rahvusgruppide vastu.

Sarnane käekiri on kurjusel ka täna, kui vaatame sõda, mille on Ukrainas korraldanud Putini režiim. Vabaduse ja iseseisvuse säilimist igatsev Ukraina rahvas, süütud inimesed, on sunnitud olema tunnistajaks vägivallale ja ülekohtule ning selle eest võitleme vere hinnaga või siis põgenema naaberriikidesse, sest kohale jäädes riskitakse enda ja oma lähedaste eluga.

Kurjus ei saa aga kunagi lõplikult röövida usku, lootust ega armastust. Kui ka kõik muu meilt röövitakse, siis usku, lootust ja armastust mitte. Selle peale saame ehitada oma tuleviku ja rahu ka kõige keerulisemates olukordades. Meie Eestimaal teame seda, sest me oleme kurjuse valitsemisaja üle elanud ning saavutanud vabaduse ja rahu. Samas, ilma tatava valu ja vaevata poleks me arenenud iseteadlikuks rahvaks, kes on valmis ka täna Eestimaad oma koduna kaitsma, selle eest hoolt kandma ja oma kaaskodanikke oma ligimesteks pidama.

Meie ei ole õnneks hetkel veel olukorras, kus naaberriigi väed koonduksid piiri taha selleks, et kohe sisse marssida. Kuid keegi ei anna lõplikku garantiid, et seda ühel hetkel ei juhtu ning simuleeritud raketilöökidest saavadki tegelikud rünnakud meie vastu. Peame lootma, et meie sõdurite kaitsetahe ja armastus Eestimaa vastu on piisavalt kõrge, et olla valmis kõige selle nimel oma verd valama ja surema.

Jaapani kirjanik Endō Shūsaku on kirjutanud: „Kui lihtne on suremine ilusate ja heade asjade nimel, aga katsu sa surra viletsate ja kõlbmatuteks muutunud asjade nimel.“ (Romaanis „Vaikus”) See on mõtlemapanev tõdemus. Me peame ehitama riiki, mille nimel ollakse valmis jätma elu. Nõnda ei ole rahu hoidmine midagi muud, kui pidev töö selle nimel, et inimesed, kes Eestimaal elavad oleksid siin elades ka õnnelikud. Nõnda on kõige suuremaks rahu tagatiseks Eestimaal kõigi meie inimeste õnn.

Õnnelikuna peavad ennast tundma kõiki Eestimaa inimesed kõikidest erinevatest gruppidest, mis moodustuvad erinevate tunnuste alusel, elagu nad siis Põhja- või Lõuna-Eestis, Lääne- või Ida-Eestis. Kõige kõrgem kaitsetahe on õnnelikel inimestel. Kui kõik on õnnelikud, oleme saavutanud võidu kurjuse üle ja igavese rahu.

Eelmaitset sellest rahust on tundnud kõik, kes toetuvad Jeesuse sõnadele: „Seda ma olen teile rääkinud, et teil oleks rahu minus. Maailmas ahistatakse teid, aga olge julged: mina olen maailma ära võitnud.” (Jh 16:33) Aamen.​

Vaata ka:

• Tänane võidupüha jumalateenistus Kuressaare Laurentiuse kirikus on järelvaadatav (e-Kirik, 23.06.2022)