Pühapäeva palvesõna

Õpetaja Jaan Nuga (Foto: Eesti Kirik)

3. pühapäev pärast nelipüha. Palvesõna ütleb Harju-Jaani koguduse õpetaja Jaan Nuga.

Tänase pühapäeva teema on „Kutse Jumala riiki“. Mõtleme Jumala armule ja tööle meie heaks, millest elu saab alguse: „Sest Jumal on see, kes teis tegutseb, et te tahate ja toimite tema hea nõu kohaselt.“

Alles äsja pühitsesime nelipüha, siis öeldud ristimistõotused on veel värskelt meeles. Armulauda pühitseme igal nädalal – ka see Jumala armutegu, tema sakrament on pidevalt meile ligi.

Vastates kutsele Jumala riiki alustame Jumala usaldamisest ning oma eksimuste tunnistamisest, mis on usalduse eelduseks ja armastuse nurgakiviks. Sellest algab argine, igapäevane elu koos Jumalaga.

Inimene on loodud elama koos teistega. Teistega koos elamise, suhtlemise võtmeküsimus on usaldus. Ka Jumala juurde tulles on esmatähtis usaldus ning alles sellele järgneb armastus. Õigupoolest on usaldus osake armastusest, see on armastuse algus. Kas Jumal armastab inimest? Kas Jumal usaldab inimest? Kas inimest on üldse võimalik usaldada? Eks me teame ju, millised oleme. Ühtelugu unustame, ühtelugu eksime, tihti oleme kiuslikud.

Usaldamise eelduseks on, et meil on usaldatavaga ühised eesmärgid ja et me teame, mida teiselt oodata. Näiteks kui jätame maiasmoka šokolaadikoogiga ühte tuppa ja avastame tagasi tulles, et kook on oluliselt kahanenud, siis ei ole see kuigi suur löök usaldusele – see, mis koogiga juhtus, oli ju igati ootuspärane. Samas, kui see kook oli mõeldud külla kaasa võtmiseks, kuid maiasmokk oma eksimist ühise eesmärgi vastu sugugi tunnistada ei taha, siis võib küll suur tüli tulla – ühine eesmärk läks kaotsi. Usalduse eelduseks on ühised eesmärgid ja samas ka teadmine, mis osas on karta raskusi nende ühiste eesmärkide saavutamisel.

Jumal armastab ja usaldab inimest, sest ta teab, mida inimeselt võib oodata. Kas inimene saab usaldada ja armastada Jumalat? Kas inimesel on Jumalaga ühine eesmärk – ühine elu taevariigi kirkuses? Kas me teame, mida meil on Jumalalt oodata? Me teame, et ta meid aitab, ja samas ka, et ta ei täida meie soove, mis meile endale või kellelegi teisele kahju võiks teha. Samuti teame, et kui väga ulakaks läheme, siis võib Jumal oma kaitsva käe meie kohalt ka ära võtta, et me tunneksime oma tegude tegelikke tagajärgi. Inimene, kes tahab õndsaks saada ning lepib sellega, et Jumal alati inimese tahtmise järgi ei tee, saab vägagi hästi Jumalat usaldada ja armastada.

Jumal saab usaldada ja armastada inimest ning inimene Jumalat, kuid kas inimene saab usaldada ja armastada inimest – igat inimest? Eriti veel, kui juba tänane kirjakohtki kõneleb suurest erinevusest inimeste vahel: „laitmatud ja puhtad, veatud Jumala lapsed keset põikpäist ja rikutud sugupõlve, kelle seas te paistate nagu tähed maailmas“. Erinevus on küll suur, kuid see ei pea tähendama vastandumist. Eks inimese ja Jumala vahelgi ole ju suur erinevus, kuid Jumal ei vastanda end inimesele. Niisamuti on suur erinevus ka Jumala laste ja jumalatute orbude vahel, kuid see ei tähenda sugugi vastandumist. Tähed on maailmas selleks, et maailmale valgust anda. Kõige lähemast tähest on kõige enam abi, kuid eks kaugemadki anna oma osa.

Valgus ja soojus tulevad maailma suhetest Jumala ja inimeste vahel, mille sisuks on armastus ja usaldus. Sellest armastusest kantult koguneme pühapäeviti kirikusse, et Jumala kirkus võiks meid täita ning meil oleks, mida jagada.

„Nõnda siis, mu armsad, otsekui te olete ikka olnud kuulekad, ärge olge seda ainult siis, kui ma olen kohal, vaid veel kindlamalt nüüd minu äraolekul; valmistage endile päästet kartuse ja värinaga!“ Seda lugedes tuli mulle silma ette inglise koomikute pundi Monty Python filmijupp koolilastest, kes klassis usinasti õpivad ja on pannud valve välja, et kui õpetaja tuleb, siis saaksid hakata laste kombel ulakust tegema ega jääks õppimisega vahele.

Mulle tundub, et kõigist püüdlustest hoolimata on meil ikkagi saanud valdavaks õpetajale õppimise komme. Et me õpime või töötame või isegi puhkame välise sunni pärast, et kellelegi meeldida, mitte niivõrd selle pärast, et me ise oleme ära tundnud, et nii on õige ja hea.

Kas suudame jääda usalduse ja armastuse teele ka siis, kui kiriku uks me selja taga kinni läheb ning algab argipäev? Kui keegi meile bussis varba peale astub või töö juures midagi toriseb?

Just elu kristlasena argipäevas, elu isiklikult läbi mõeldud ja tunnetatud Jumala sõna väes on see, mis maailma muudab. Üheskoos Jumala lastena kui tähtedena särades toome maailma lootust, usku ja armastust. Üheskoos oleme kui tähed, kuid kindlasti on ka neid inimesi, kellele meie saame olla kui päike – see kõige lähem ja tõhusam tähis Jumala armastusest.

Säragu siis Jumala armastus meie peale ja meist läbi teistele inimestele meie ümber kristlaste koguduses, aga samuti ja veelgi enam igal pool mujal. See ei ole ju meie jõud ega meie sära – see kõik on Jumala tegu!

Palve: Issand Jumal, taevane Isa, Sina tahad, et kõik inimesed saaksid õndsaks ja jõuaksid tõe tundmisele. Sina kutsud meid püha sõna kaudu oma riiki. Hoia meid ükskõiksuse ja hoolimatuse eest ning aita meid, et võtaksime ilma kahtlemata ja tõrkumata Sinu kutse vastu, elaksime Sinu sõna järgi ning pääseksime taevasesse pidulauda. Jeesuse Kristuse, Sinu Poja, meie Issanda läbi.

Jutlus ilmus 22.06.2022 ajalehes Eesti Kirik.

Lisa kommentaar