3. pühapäev pärast ilmumispüha. Päeva teema on “Jeesus äratab usule”. Palvesõna ütleb Tartu Pauluse koguduse abiõpetaja Marek Roots.

Mida sina, hea lugeja, elus kõige rohkem imetled? Mida tõstaksid kõrgemale kõigest muust? Vaadates hetkeks maailma enda ümber, märkame seda, mida sageli väärtustatakse. Tervist, häid inimlikke võimeid, haridust, oskust läbi lüüa, majanduslikku edukust, ilu… Juba maast-madalast antakse meile otse või kaudselt teada, et kõige selle nimel tasub pingutada. Tee seda, ja sa oled õnnelik! Oled märgatud, oled tahetud!

Lugedes evangeeliume hakkab silma, et Jeesuses tekitas kõige suuremat imestust ja imetlust inimese usk. Seejuures polnud Jeesuse jaoks oluline, kes parasjagu uskus. Oli ta juut või muulane, pühak või patune, mees või naine, terve või haige, laps või täiskasvanu.

Matteus pajatab Rooma ohvitserist, kes palus Jeesust oma kannatava sulase pärast, olles täiesti veendunud, et Jeesusel piisaks öelda vaid üks sõna – ja abivajaja paraneb. „Aga seda kuuldes Jeesus imestas ja ütles neile, kes temaga kaasas käisid: „Tõesti, ma ütlen teile, nii suurt usku ei ole ma leidnud Iisraelis ühelgi!“ (Mt 8:10)

Nii nagu Jeesust puudutas alati kellegi usk, nii tekitas uskmatus temas suurimat kurbust. Kodukoha sünagoogis kuulasid inimesed Jumala Poja sõnu, kuid suutsid seepeale vaid kosta: „Eks tema ole see puusepp, Maarja poeg ning Jaakobuse ja Joosese ja Juuda ja Siimona vend? Ja eks tema õed ole siin meie juures?“ Ja nad said pahaseks ta peale“. Jeesuse kohta ütleb evangelist seepeale: „Ja ta pani imeks nende uskmatust.“ (Mk 6:6)

Miks pidas Jeesus usku nii tähtsaks? Ja selle puudumist suureks vaesuseks? Sellele küsimusele vastab Jeesus ise: „Tõesti, tõesti, ma ütlen teile, kes usub, sellel on igavene elu.“ (Jh 6:47) Niisiis on usk Jeesusesse elu ja surma küsimus. Pangem tähele: usk Jeesusesse! Meid ei päästa mitte lihtsalt suur usk ükskõik millesse, vaid usk Jeesusesse. Temasse, kes sai meie pärast inimeseks, elas ja õpetas, kannatas ja suri, maeti hauda ja äratati kolmandal päeval üles. Temasse, kelles on kogu maailma lunastus!

Usk, mis viib meid igavesse ellu, Jumala riiki, pole meie endi käes. See pole meie loomuomadus. Arusaam sellest muudab inimese ühtviisi alandlikuks ja lootusrikkaks. Alandlikuks, kuna peame usku Jumala käest paluma. Lootusrikkaks, kuna päästev usk on võimalik kõigile – meie päritolust ja isiksuse omadustest sõltumata.

Palve: Issand Jeesus Kristus, ärata palun ka minus tõelist, elavat usku! Anna mulle andeks, et olen sageli kõike muud pidanud tähtsamaks kui Sind. Olen alla jäänud kahtlustele ja usaldamatusele, hirmule. Ometigi oled sa pikameelne ja armastav ega keela õnnistust neile, kes sind tõemeeli paluvad. Tänan, Jeesus, et sinusse uskudes on ka minul igavene elu!

1