12. pühapäev pärast nelipüha. Palvesõna ütleb Tallinna Jaani koguduse õpetaja Jaan Tammsalu.

Selle pühapäeva teemaks on „Enese läbikatsumine“ ja kirjakohaks 1Pt 5:5: „Aga te kõik rüütage end alandlikkusega üksteise vastu, sest „Jumal paneb suurelistele vastu, aga alandlikele annab armu“.“

Alandlikkus ja arm. Alandlikele antakse armu. Alandlikke ülendatakse. Alandlike eest kantakse hoolt. Ega tänases maailmas ole vist lihtne olla alandlik. Alandlikkus pole ju moes. Enda eksponeerimine on moes. Teiste kritiseerimine ja mahategemine ka. Teed teised maha ja vaatad neid – sinna madalale maasse tambituid – ja arvad ekslikult, et oled nendest palju kõrgemal. Ei peagi midagi enda juures muutma. Kuid nii tehes me ei taipa, et mahatehtul pole võimalik enam kusagile kukkuda, aga meil oma näilisest kõrgusest on päris suur oht korralikult ninali prantsatada.

Mungad on pidanud alandlikkust millekski nii oluliseks, et selle poole tuleb pidevalt püüelda. Ilma selleta pole usk usk, armastus pole armastus ja isegi enesepiiramisel ei ole mingit mõtet. See, kes kiitleb oma usuliste saavutustega – näiteks oma paastumise päevade arvuga –, võib vabalt sellised saavutused korstnasse kirjutada. Kuid kaheks kõige selgemaks märgiks sellest, et inimeses pole alandlikkust, on see, kui inimene aina kõneleb oma saavutustest ja teeb teisi maha. Alandlik teab oma piire – teab Jumala suurusest, pühadusest ja armust ja omaenese nõrkusest, pattudest. Alandlik ei võrdle ennast teisega.

Me igatseme armastust ja Jumala armu, aga me ei saa neid endale haarata, neid välja teenida. Need on kingitused, mida antakse alandlikele. Vahel on need ka nagu avanss, mille kinkija ootab, et need meid alandlikuks ja tänulikuks muudaksid.

Me vajame alandlikkust ja kogu maailm vajab seda nagu hapnikku. Ilma alandlikkuseta oleme meie ja on kogu maailm määratud hukule. Mitte keegi ei suuda meid päästa. Ka meie väike riik võib maailmakaardilt uhkuses ja eneseimetluses õhku tõusta ja olematusse lahkuda, kui alandlikkus ja usk meid Jumala ja üksteise läheduses ei hoia. Kuid ärgem rutakem seda otsima teistest. Alustagem iseendast ja küllap siis, kui meie veidigi muutume, muutub ka meid ümbritsev maailm.

Palve: Issand Jumal, Sina oled püha ja õiglane, aga meie oleme patused. Aita meil hoiduda eneseimetlusest ja valevagadusest. Paranda oma halastuses ja armastuses meie vead ja lase meid alanduda vastu võtma Sinu armu. Seda palume Jeesuse Kristuse, Sinu Poja, meie Issanda läbi.