16. pühapäev pärast nelipüha. Tänase pühapäeva teema on Jumala hoolitsus. Palvesõna ütleb Saarte praostkonna vikaarvaimulik Igor Gräzin.

Evangelist kinnitab meid meie usus öeldes: „Heitke kõik oma mure Tema peale, sest Tema peab hoolt teie eest.“ (1Pt 5:7).

Mitte alati ei kulge asjad meie elus meie tahtmise ja isegi lihtsalt hea käekäigu kohaselt ja pahatihti kipume me siis Jumalalt küsima: Issand, kus oled sa olnud? Sa oled ju andnud oma tõotuse alates Noale näidatud vikerkaarest kuni lepingu sõlmimiseni Kristuse veres, mida me omalt poolt kinnitame, võttes vastu armulaua sakramenti; sa oled ju tõotanud meid talutada mööda meie eluteed, hoides meid komistamast seal lebavatele kividele. Tegelikult on asi aga selles, et me saame mõista vaid Jumala üldist plaani – inimese liikumist patust puhtuse ja õndsuse poole – ent mitte alati ja isegi mitte sageli seda, kuidas see plaan teostub konkreetselt meie eneste ja meie elude läbi. Ameerika katoliiklastel on huvitav väljend: „Jumal teeb õigeid asju, aga teeb neid siiruviirulisel („crooked“ – I.G.) teel.“ Ehk siis – mis tundub igapäevases elus arusaamatu olevat ja isegi meie arvates ülekohtune, on tegelikkuses osa suurest ja kõrgest õndsusplaanist.

Kuivõrd inimesel on olemuslikult võõras või isegi lausa võimatu mõista Jumala plaani teostumist tema argises elus, siis on Kristus meid õpetanud Matteuse evangeeliumi läbi (Mt 6.34): „Ärge olge mures homse päeva pärast, sest homsel päeval on omad mured. Igale päevale piisab omast vaevast.“ Mõistagi ei tähenda see seda, nagu peaksime käituma muretult ilma oma homset, ilma tulevasi aastaid ja elusid planeerimata. Küll aga tähendab see, et isegi mõistmata alati Jumala tegusid nende konkreetsuses, peame me olema kindlas usus, et Jumal on meie kõrval nii täna kui ka homme. Me võime olla muretud homse ja ülehomse päeva tegudes siis, kui me oleme kindlad omas usus, et Jumal astub meie kõrval päev-päeva kõrval ka siis, kui me seda alati meeleski ei pea. Kuigi Jumal paneb seda usklikule inimesele alati pahaks ja ootab, et me selle unustamise pihtides üles tunnistame ja muudame oma suhet taas kindlaks, nagu see olema peab.

Ent siiski – me ju näeme halbdusi meie ümber sündimas ja ikkagi kerkib küsimus: kuidas ma võin loota Jumala armu peale, kui maailmas sünnib ometi nii halbu asju? Võtame kasvõi käimasoleva sõja Ukrainas. Kas see on tõesti Jumala plaanis? Ja miks küll ometi? Kuidas saab olla nii, et meie vennad Kristuses – Moskva Patriarhaadi Õigeusu kirik võib õnnistada taparelvi, sadistlikke ja marodööritsevaid sõdureid? Kas tõesti on Moskva kirik langenud saatana küüsi? Tõenäoliselt ongi. Alles paari kuu eest pühitses see kirik oma reliikviateks Hitleri vormikuue ja –mütsi. Seda plaani, mis on Jumalal Venemaa jaoks, me ei tea, aga ometi me näeme seda suurt headust, mida on see sõda teinud Euroopale. Tänu Ukraina sõjale on Euroopa suutnud meelde tuletada oma vaimsed alused, tsivilisatsiooni lätted, kristluse ja Euroopa humanistliku ühtsuse.

Veel paari aasta eest oli see kõik unustatud ja allutatud mammonale selle ühes või teises vormis – maagaasile, naftale, eelarve tasakaalule jne. Aga sellest hetkest alates, kui Angela Merkel – paradoksaalsel moel  pastori tütar – viis kogu kontinendi demograafilisse kriisi – hakkas Euroopa ärkama. Ilma selle kriisita oleks vaevalt saanud võimalikuks Inglismaa vabanemine ja taassünd.

Mul on tuttav, kes küüditati 3-aastasena vanematega Siberisse ja kes pole kunagi uskunud Jumalasse, kuna ta pole kunagi suutnud mõista – kuidas sai halastav Jumal küüditamist lubada… Mul on sellele vastus, aga siiski küsisin ma vastu: kellel oli Siberis küüditatutena kergem – kas neil, kes Jumalat ei uskunud või neil, kes uskusid?

Niisiis: laseme Jumalal vabalt toimetada oma tegemisi ilma etteheiteid tegemata ja kindlas usus, et ta on alti meie kõrval ka siis, kui ta teotseb nii, nagu meie sellest aru ei saa. Olgem õnnistatud!

Palve: Jumal, meie Isa ja Looja, Sina kannad hoolt kogu oma loodu eest. Aita meil jätta oma väikesed ja suured mured Sinu kätte ning Sind usaldades taotleda ennekõike Sinu riiki. Jeesuse Kristuse, Sinu Poja, meie Issanda läbi.