Kristuse sündimispüha ehk 1. jõulupüha. Tänase päeva teema on Sõna sai lihaks. Palvesõna ütleb Tallinna Piiskopliku Toomkoguduse õpetaja Arho Tuhkru.

Sõna sai lihaks ja elas meie keskel, ja me nägime Tema kirkust. Jh 1:14

Kui Sõna, mis lausutud, läheb välja ja sünnib lihaks saanud sõnana, saab ilmsiks ajatu ajalikkus, mõõtmatu mõõdetavus ja Jumala riigi elulisus. Evangelist Johannes toob meieni selle Sõna loova väe: „Alguses oli Sõna ja Sõna oli Jumala juures ja Sõna oli Jumal. Seesama oli alguses Jumala juures. Kõik on tekkinud tema läbi ja ilma temata ei ole tekkinud midagi. Mis on tekkinud tema kaudu, oli elu, ja elu oli inimeste valgus. Ja valgus paistab pimeduses, ja pimedus ei ole seda omaks võtnud.“ (Jh 1:1–5) 

Jõuludes taipame, kuidas muidu nii hääletu, käest libisev aeg saab korraga kuuldavaks, nähtavaks ja taibatavaks. Kuuldud Jumala sõna saab kuulaja ehedalt kätte ning loob ja uuendab teda. Nii saab inimene sõnast nõnda puudutatud, et sõna hakkab teda kandma, teda pidama. Nii sünnibki, et on hetki, mil tajume aega hoopis teisiti: jumalikuna, imet tegevana, köitvana ja rikkalikult.

Keskaegses, gooti stiilis Tallinna toomkiriku altariruumi apsiidis on ehitusmeistrid läbi arhitektuuri edasi andnud teoloogia, mis jutustab jumalikku lugu. Nimelt on nii seina kui akende pind võrdne, kus akendest sisse tulvav valgus ja värviliste vitraažide mäng hakkab kõnelema iga kirikulisega. Eesti keeles me tavaliselt kasutades sõna „valgus“ ei mõtle selle ladinakeelsetele vastetele, kuid ladinakeelsed lumen, lux ja splendor on need sõnad, mis taustana kõlavad ja oma lugu jutustavad.

Lumen, see on see sama akendest sisse tulvav valgus, mida näeme ja mis teeb meile nähtavaks olulised kvaliteedid ehk väärtused, mida oma elus esmalt vajame. Lumen toob esile, mis on ees, mis taga, mis on lähemal ning mis on värv ja suurus, mis on parem ja mis tugevam, mis oluline ja mis mitte. See toob esile suhted, ained ja kujud. 

Teine on lux,see taevane valgus, mis kumab läbi kogu loodu ja on üle selle. Värvilistes vitraaž-

akendes ta justkui paistab ja ilmutab oma valgust. See kannab endas jumalikke väärtusi ehk kvaliteete, olgu usk, lootus, armastus, halastus ja lunastus jne. Need on tõelised ja täiuslikud ja taibatavad igale otsijale ning inimene saab seda vastu võtta, lasta enda lähedale. See jumalik valgus valgustab meid ka siis, kui meie maine tee on otsas ja Kristus katab kinni kõik puuduliku ning lunastatud inimene on kord Jumala riigis. 

Kolmas, splendor, on ehk veidi võõram, kuid see on valgus, mis helgib tagasi, olgu hiilguse või särana. Ei mitte see, keda ta tabab, pole valgus, vaid valgus, kui kedagi tabab, saab säratada ja toob ta esile. Lihtsalt öeldes justkui helkur, Kristuse valgus meie ligimeses.

Jumal saab tulla inimesele palju lähemale, kui inimene eales suudaks ise olla, ja see on ime, mida taibata on imeline. Saame vaid tunnistada: „Ei, mitte mina, vaid Kristus minu sees, ihus ja veres, tema Vaimu varal!“

Jõulupühas oleme tunnistajaiks, mõistes jumalikku sekkumist oma ellu ega heida kõrvale teist inimest, kes on samamoodi oma eluteed käimas. Sest pole olemas ühtegi inimest, kellele Jumal ei oleks loonud ta oma aega, ta oma ehedust ja tähendusrikkust, tema oma kohta. Kui me kohtume, siis ongi see just õige aeg ja paik teisele teelisele. Mõistmaks justkui tabamatut imet, mis on Lunastaja sünd maailma, meie südamesse, ja mis on teine inimene, et Jumal on temalegi kinkinud Kristuse sünni ja elu, mis on sama hinnaline ja ehe, oma helgiga ja ka säraga, sama tõesena kui minugi oma.

Jumala loova Sõna kütkes on kõik nii, nagu peab olema, mitte midagi ei pea muutma ega teiseks tegema, sest Sõna sees on kõik nii, nagu tõeliselt olema peab – iga inimene, iga mõeldud mõte on tallele pandud, iga tunne, iga palve, tänu, värv ja maitse, jälg ning lausutud ja lausumata jäänud, tehtud ja tegemata jäänud on olemas. Seda kokku suudab võtta meile tuttav plussmärk ehk ristimärk +.Pluss ehk ristimärk on liitev, kokku toov nii matemaatiliselt kui ka vaimselt. 

Käes on palve ja rõõmu aeg, sest avatud on värav, mille kaudu Jumal saab meiega kõneleda. Jean Calvin on ütelnud, et maailm on Jumala Kirkuse näitelava – theatrum gloriae Dei. Ja täna on see tõesti sündinud. 

Inimlastena jääb meil vaid seda imet tunnistada koos Johannese tunnistusega:„Ja Sõna sai lihaks ja elas meie keskel, ja me nägime tema kirkust nagu Isast Ainusündinu kirkust, täis armu ja tõde“ (Jh 1:14).

Jõulude sisu ongi mõistatuslik ja samas lihtsakoeline, millest saab aru iga laps, ja samas on see ime, Jumala sünd maailma, Sõna saamine lihaks ja elu, mis saab valguseks maailmas. Siin ongi jõuludes kõige olulisem peidetuna nii tuttavasse ja paljukuuldud sündmusesse: „Tee nagu Jumal tegi, saa inimeseks!“ Aamen.

Palve: Kõigeväeline Jumal, Sa oled inimese imeliselt loonud ja veelgi imelisemalt uuendanud. Luba meil osa saada Sinu Poja jumalikkusest, kes võttis meie inimliku kuju. Seda palume Jeesuse Kristuse, meie Issanda läbi, kes koos Sinuga Püha Vaimu ühtsuses elab ja valitseb igavesest ajast igavesti.