25. detsembril tähistame Kristuse sündimise püha.

Selles on armastus – ei, mitte selles, et meie oleme armastanud Jumalat, vaid et Tema on armastanud meid ja on läkitanud oma Poja lepitusohvriks meie pattude eest. 1Jh 4:10

Jeesuse sündimise täpset kuupäeva me ei tea, kuid on sümboolne ja tähendusrikas, et juba ristikiriku algusaegadel hakati tähistama seda talvise pööripäeva lähistel – Jeesus on ju tõeline valgus ja inimkonna ajaloo pöördepunkt! Seetõttu loeme ka oma aastaid Kristuse sünnist.

Jõuludes on tegu enama kui sünnipäevaga: me ülistame Jumalat, et ta on lasknud oma Pojal saada inimeseks, et meie võiksime saada Jumala lasteks. Johannes väljendab seda eriliselt: Sõna sai lihaks ja elas meie keskel (Jh 1:14).

Kuna Iisraeli rahvas arvestas uue päev algust päikese loojangust ja ka Jeesuse sünniga seotud sündmusi mainitakse öösel, on igati loomulik, et Jeesuse sündimise tähistamine keskendub öisele. Eestis on harjutud kogunema jõulujumalateenistusele jõulupüha eelõhtul. Jõuluõhtul on rõhk Messia tuleku ootusel ja prohvetite ettekuulutustel. Kuid saame juba kuulda ka jõuluevangeeliumi tõotuste täitumisest ja Päästja sünnist (Lk 2:1-20).

Loe lisaks:

Peeter Roosimaa “Jeesuse sünnist”, Eesti Kirik 21.12.2022

Martin Luther “Lugu, kuidas Kristus sündis Petlemmas”, Meie Kirik 24.12.2022

Veiko Vihuri “Alguses oli Sõna, Sõna oli Jumal, Sõna sai lihaks”, Meie Kirik 25.12.2022

1