“Jõulude eel ja aegu meenub mulle alati üks motiiv setode rikkalikust regilauluvarast, mis räägib Jeesusest, kes tuleb pühal jõuluõhtul maa peale, et vaadata, kuidas inimesed elavad, mida mõtlevad ning kas neil jätkub lahkust ja kaastundlikkust ka juhusliku teekäija vastu, kes jõuluõhtul otsib endale ulualust,” kirjutab ajalehe Eesti Kirik jõulueelses numbris folklorist Marju Kõivupuu. 

Loo stsenaarium on lauludes ikka seesama: “Kehvades riietes Jeesus tõrjutakse heal järjel olevatest kodudest – nad ei saa seda armetut kerjust kuidagi tarre enda sekka lubada, sest ootavad Jeesust, kes tuleb jumalikus hiilguses. Las vaene kerjus läheb kuhugi mujale, küll ta kusagil ikka peavarju leiab … Ja nii koputab Jeesus küll ühele, küll teisele uksele, kus inimesed istuvad ümber rikkalikult kaetud pühadelaua ja ootavad jõuluimet, ootavad taevast kuningat, ootavad Jeesust. Külmetav räbalates kerjus ei lähe kuidagi kokku ettekujutusega taevasest kuningast. 

Lõpuks leiab Jeesus peavarju ja kasinat suupoolist kehva mehe armetus majapidamises. Kodakondsed lasevad Jeesuse oma kehva kambrisse sooja ja jagavad temaga oma kasinat leivapalukest. Jeesus õnnistab seda maja ning nende käsi hakkab käima sealtmaalt väikestviisi paremini.”

Ajatu lugu kutsub jõuluõhtul märkama lihtsaid väikeseid asju.

Loe lisa:

Marju Kõivupuu “Ootsin pühi tulevada, pühi…”, Eesti Kirik 21.12.2022