Saaremaa palverännakul astusid ühist rada õigeusklikud, luterlased ja baptistid; tuldi üle Eesti ja Soomestki

Kuressaare Laurentiuse koguduse abiõpetaja Tiina Ool jagab muljeid möödunud nädalavahetusel, 26.-28. augustini toimunud oikumeenilisest rahvusvahelisest palverännakust Saaremaal.  

Konarlik kruusatee jalge all ja selge sinitaevas pea kohal (Foto: Tiina Ool)

Ole Sina tasane tee minu ees,

Ole Sina tasane tee minu ees,

ole Sina juhatav täht minu kohal,

ole Sina valvas silm minu taga

tänasel päeval, tänasel ööl, ikka ja alati. (Keldi palved)

On laupäev, 27. juuli ja kell on 7 hommikul. Istume koos Kuressaare koguduse kirikumehe Tõnu Veldrega Kuressaare bussijaama ees pingil ja ootame bussi. Ei, mitte mingit liinibussi, vaid palverändurite bussi. Juba eelmisel päeval kogunesid palverändurid Püha laagrikeskusese, algas Eesti Kirikute Nõukogu Noortetöö Nõukogu poolt korraldatav juba seitsmes oikumeeniline rahvusvaheline palverännak Saaremaal. Nii seda kui ka eelnevaid palverännakuid on korraldanud Age Ploom. Reede õhtusse jäi Anti Toplaane poolt juhitud avapalvus Pühas, palverändureid oli tervitama tulnud ka abivallavanem Koit Voojärv. Osalejaid on nii õigeusu kui luteri kirikust, baptisti kogudusest, kohale on tuldud üle Eesti ja ka Soomest. Laupäeva varahommikul pidas hommikupalvuse EKNK piiskop Alur Õunpuu.

Peagi saabub buss, esipingilt tervitab Age meid särava naeratusega ja sõidame esimesse peatuspaika Tiirimetsa koolimaja juures, kokku on nüüd palverändureid 25. Rikkalik hommikusöök Tiirimetsa koolimajas on igati teretulnud, sest alustati ju päeva varavalges ning tühja kõhuga ikka ränakut ei tee.

Nagu juba eelnevatel palverännakutel tavaks on kujunenud, tehakse mitmeid peatusi, kus kohalikud inimesed tutvustavad pühapaikasid või mõnda kultuuriloolist kohta. EELK Ansseküla koguduse juhatuse esimees Andrus Raun tõeliselt kohaliku mehena (tema koduküla on mõne kilomeetri kaugusel) oskab säravalt ja vaimukalt rääkida, sekka põimida muistendeid. Igas peatuses on ka palvus, mida peavad erinevate konfessioonide esindajad ja iga palvuse lõpul kõlab ühine Meie Isa palve. Rännakul kantakse kõige ees risti ja ikooni.

Tiirimetsa koolimajast, kus paraku juba aastaid enam kooli ei ole, siirdume Tiirimetsa Kristuse Sündimise kiriku juurde. Sõja lõpul rüüstasid Nõukogude sõjaväelased pühakoja ning see jäi varemeisse. Täitevkomitee andis korralduse lõhkuda hoone maha, kuid käsu saanud seda ei teinud. Andrus Raun jutustab, kuidas varemete ümbrust on võsast puhastatud, nii kaua kui võimalik, tuleb pühakoda säilitada. EELK Anseküla koguduse Tiirimetsa palvemaja on hoopis rõõmsamas seisus, kuigi jah, ka siinne kogudus on väike. Ometi on palvemaja ikka avatud, toimuvad teenistused.

Järgmine peatus on Ütsa palvemajas. Sellel vanal vennastekoguduse palvemajal on olnud keeruline saatus. Oma kunagisest asukohast Kotlandi külast on hoone 1950. aastatel kolhoosi poolt Ütsal lahti võetud ja Lõmalasse toodud ning uuesti kokku pandud, et kasutada kolhoosiküüni ja laona. Meil veab, juhuslikult on kohal ka inimesed, kes saavad meile avada palvemaja ukse, on see ju jälle eraomandis. Vanadel palkidel on daatum 1779 ja sõnad kirjast heebrealestele: “Jeesus Kristus on seesama eile, täna ja igavesti”. Pühakoda jääb ikka pühakojaks ja veel saavad need seinad kuulda palveid, täna meie palverändurite suust.

Rännak jätkub mööda rannaäärset Lõmala-Kaugatoma päranditeed. Suvesooja on antud nii heldelt, et higi voolab ja vähegi varjulisem paik pakub kergendust. Lõpuks jõuame Massinõmme kalmistule ja siis  olemegi Salmel. EELK Anseküla kogudusele kuuluvas Salme kirikus, mis on ümber ehitatud vanast kalatööstuse katlamajast, laulame üheskoos kunagise Anseküla pastori Martin Körberi laulu “Ma olen väike karjane” ja siis on juba viimane peatuspaik viikingilaeva juures, Ruudi Leinus peab lõpupalvuse, sest 20 km pikkune rännak on nüüd lõppenud. Jalad on küll veidi väsinud, aga hing on rõõmus. Ja järgmisel aastal saab jälle kokku tulla, et ühiselt palvetada ja rännata, Kus – seda veel ei ta. Aga küllap Jumal teab.”

***

Oikumeeniline rahvusvaheline palverännak toimub korra aastas, kas augusti lõpus või septembri alguses. Tegemist on kolmepäevase üritusega, mis algab reedel kogunemise ja avapalvusega ning lõppeb pühapäeval kohalikus kirikus liturgia, missa või jumalateenistusega. Palverännak, mille pikkus on 15-20km, algab laupäeval päikesetõusuga. Rännaku käigus külastatakse erinevaid kirikuid, kirikute varemeid ja teisi kohalikke kultuuriliselt tähtsaid paiku. Neid on tavaliselt kokku 10. Alati on ka keegi, kes peatustes neid paiku tutvustab ning osalejate seast on valitud inimesed, kes etteantud teema peale teevad oma traditsiooni kohase palve. Igas punktis loetakse lõpetuseks ka Meie Isa palve ning alustatakse teekonda järgmisesse peatuspaika. Palverännak lõppeb mõnes kirikus lõpupalvusega ning laupäeva õhtusse jääb ka kohalik kultuuriprogramm. Kindlasti külastame ka muuseumit, kuhu on tellitud giid.

kulges selge sinitaHinge rõõmustasid Selge sinine taevas, kruusatee ning taamal meri (EKN3) on korraldanud oikumeenilisi palverännakuid juba kuus aastat. Palverännakud on hea koht, kus erinevatest kirikutest kokku tulla ning koos palvetad ja koos rännata.

Toimunud rännakud:

2020 Hiiumaa
2019 Muhu
2018 Kihnu
2017 Ruhnu
2016 Vormsi
2015 Vastseliina

Loe lisa:

EKN Noortetöö Nõukogust ja oikumeenilistest palveränakutest lähemalt: EKN3 koduleht

Meeldib 1

Lisa kommentaar