Annely Neame: miks minna õppima diakoonia ja hingehoiu magistriõppesse

Annely Neame: miks minna õppima diakoonia ja hingehoiu magistriõppesse

Õpetaja Annely Neame (Foto: Meeli Küttim, Tallinna Jaani koguduse ja kiriku Facebooki leht)

„Minu mõte on lihtne – hingehoid ja diakoonia on praktiline teoloogia, millest iga inimene ja kogu loodu saab aru, sest kuulutus käib tegude kaudu ning hingehoidja ja diakon (diakoonia tegija) on kiriku misjonärid rahva hulgas,“ kirjutab Tallinna Jaani koguduse abiõpetaja, hingehoiu rühmajuht* Annely Neame ja kutsub üles: „Eesti riik ootab kiriku aktiivset tegutsemist oma rollist lähtudes ja EELK Usuteaduse Instituudi magistriõppes õppima asudes on ka Sinul võimalik teha midagi väga reaalset, et rohkem inimesi võiks Jumala armastust kogeda.“

***

Riik on korraldanud sotsiaaltöö ilma kirikuta.  Kirikul ei jagu selleks ressurssi, sest siin on liiga vähe inimesi, kellele ei saa panna kohustust osutada tasuta teenust neile paljudele, kes isegi kirikusse ei tule.

Mõnikord kõlab ka argument: kiriku ülesanne ongi evangeeliumi kuulutamine ja sakramentide jagamine, mitte sotsiaaltöö. Ega asja eest teist taga sellele vastu vaielda olegi mõtet – juba selletõttu, et selles argumendis antakse mõisteile “evangeeliumi kuulutamine, sakramentide jagamine ja sotsiaaltöö” selline tähendus, nagu ütleja seda soovib.

Luterlikku kirikut nimetatakse hellitavalt sõnakirikuks, millega viidatakse muuhulgas ka Martin Lutheri Jumala sõna lugemise ausse tõstmisele 500 aastat tagasi. Vastab tõele, et Lutheri aegses ühiskonnas rahvas Piiblit ei lugenud, sest enamik inimesi ei osanudki lugeda, ja need, kes oskasid, lugesid seda ladina või kreeka või heebrea keeles. Rahvakeeltesse polnud Piiblit veel tõlgitud ning ka koolid olid vaid vähestele valitutele või neile, kellel elus muud väljavaadet ei olnud. Nende hulka kuulusid ka noored naised, kellele nende perekonnal ei olnud abiellumiseks kaasavara anda. Need haritud naised elasid kloostrites ja osa nendest tegid apostoolset/diakooniatööd kogukonnas, mis võis tähendada ka vaeste hoolekannet. Kloostrite juures peeti ka koole, kuid alles reformatsiooni käigus hakkasid koolid muutuma rahvahariduse andmise kohaks ja ligipääsetavaks rohkematele.

Martin Lutheri suur igatsus oli see, et inimesed tunneksid armulist Jumalat. Jumal armastab igat inimest, häda on selles, et inimesed Teda ei tunne ja ei tea, et Ta neid armastab. Targad inimesed on öelnud õppimise ja arusaamise kohta: „Räägi mulle ja ma unustan, näita mulle ja ma jätan meelde, kaasa mind ja ma mõistan“. Kui armastusest palju rääkida, võib see ilusasti kõlada – nagu kirikukell. Selle kohta on ühtteist öelnud apostel Paulus, ja päris karmilt. Sellepärast ei piisa, kui Jumalast ja tema armastusest inimestele ainult räägime (või kirjutame), ükskõik kui sõnaosavad rääkijad ka on ja kui hästi nad Piiblit tunnevad.

Meie elame ajal, mil tõest ja hoolimisest räägitakse palju ning paistab, et see toob rääkijatele vahel ka päris hästi sisse. Kuid hoolimata sellest, et mõne inimese arvates tõde ajas muutub, usun ma siiski, et tõde on jääv ning ei sõltu ajast, ruumist ja kindlasti mitte minust (ega ühestki teisest inimesest). Tõde on Jumala plaan kogu loodule, see on plaan anda meile tulevikku ja lootust (Jr 29:11). Selle plaani teostajaks ongi Jumal asutanud kiriku ning seetõttu ei ole kirikul ühtegi muud missiooni kui kuulutada evangeeliumit Jumala valitsusvõimust ja armastusest nii, et inimesed sellest aru saaksid ja vastu võtaksid.

Eelpool öeldu on aga juba teoloogiline väide, millega võib nõustuda või millele vastu vaielda. Et aga seda teha kindlalt pinnalt, on mõttekas minna õppima hingehoiu ja diakoonia magistriõppese EELK Usuteaduse Instituuti. Õppekava läbinu on võimeline praktiliselt ja loomulikult ka sõnadega evangeeliumi kuulutama ning seda tööd kirikus korraldama kartuseta, et ta jääb üksi või põleb läbi.

Minu mõte on lihtne – hingehoid ja diakoonia on praktiline teoloogia, millest iga inimene ja kogu loodu aru saab, sest kuulutus käib tegude kaudu ning hingehoidja ja diakon (diakoonia tegija) on kiriku misjonärid rahva hulgas. Eesti riik ootab kiriku aktiivset tegutsemist oma rollist lähtudes ja EELK UI magistriõppes õppima asudes on ka Sinul võimalik teha midagi väga reaalset, et rohkem inimesi võiks Jumala armastust kogeda.

Kirikul ei ole tõepoolest muud ülesannet kui evangeeliumit kuulutada – selles keeles, millest tema kaasaegsed inimesed aru saavad.  Selleks ülesandeks saab valmistuda EELK Usuteaduse Instituudis magistriõppe diakoonia ja hingehoiu erialal,  kus Sotsiaalministeeriumi toetab viiel õppekohal 50% ulatuses õppemaksu tasumist.

Sotsiaalministeeriumi vaimse tervise osakonnas tegutsev hingehoiu kaplanaat korraldab ja initsieerib igasuguse hingeabi andmist Eesti riigiasutustes, sealhulgas haiglates, hoolekodudes ja sõjapõgenike hulgas. Diakoonia ja hingehoiu eriala magistriõppe lõpetanutel on seetõttu tööturul olemas väga konkreetne nišš, mida mitte keegi teine täita ei saa.

*Annely Neame on Sotsiaalministeeriumi vaimse tervise osakonna lepinguline partner, Põhja piirkonna hingehoiu rühmajuht ja EELK Tallinna Jaani koguduse vaimulik

Meeldib 1

Lisa kommentaar