Täna on kristlikus kalendris Suur Neljapäev, mille sõnumi keskmes on püha armulaud. “Ja Jeesus võttis leiva, tänas ja murdis ja andis neile, öeldes: „See on minu ihu, mis teie eest antakse. Seda tehke minu mälestuseks!” Selsamal kombel võttis ta ka karika pärast õhtusöömaaega ja ütles: „See karikas on uus leping minu veres, mis teie eest valatakse. ”” (Lk 22:19-20)

Me teame Suurel Neljapäeval toimunust üsna palju, sest kõik evangelistid kirjeldavad meile sel õhtul ja järgnenud ööl toimunut. Suure Neljapäeva sündmuste hulka jääb lisaks ühisele õhtusöömaajale hetk, mil Jeesus peseb oma jüngrite jalgu, rõhutades, et tõeliselt suured on need, kes on valmis üksteist teenima. Suurel Neljapäeva õhtul palvetab Jeesus ka Ketsemani aias, et kannatuste karikas võiks temast mööda minna. Veel samal õhtul annab Juudas Jeesuse reeturliku suudlusega vangistajate kätte ning Peetruski jõuab enne kukke ja koitu Jeesust 3 korda maha salata. Kõik need sündmused annavad meie usule ja igapäevasele elule sisu, mõtte ja tähenduse. Pühal Õhtusöömaajal sööb Jeesus viimast korda koos oma jüngritega paasatalle – inimesi Jumalaga lepitavat ohvrirooga. Jeesus viitab sellel söömaajal, et tema ise on see roog, mida leiva ja veini näol vastu võetakse.

Vana Testamendi prohvet Jesaja ennustas kord ette Jumala Sulase, ennast ohverdava Messiase saabumist, kui ta kirjutas: “Teda piinati ja ta alistus ega avanud suud, nagu tall, keda viiakse tappa, nagu lammas, kes on vait oma niitjate ees, nõnda ei avanud ta oma suud.” (Js 53:7). Õhtusöömaajal andis Jeesus oma jüngritele mõista, et tema ongi see Jumala Sulane, tapale viidav tall, kellest prohvet Jesaja kirjutas ning keda rahvas aastasadu Messiana oli oodanud. Jeesus õnnistab ja murrab õhtusöömajal leiba, võrreldes seda omaenese risti löödava ehk ohverdatava ihuga ning õnnistab karikas olevat veini, võrreldes seda iseenda ristil valatava verega.

Leib muutub toiduks hetkel, mil teda murtakse. Armulaual jagatakse murtud leiba, mille jagamise eel ütleb preester: „Leib, mida murrame on Kristuse ihu osadus!“ Armulaualeib on Jeesuse murtud ehk ristilöödud ihu. Nõnda ei ole armulaud mitte ühegi teise söömaajaga võrreldav. Armulaual ei kustutata ainelist nälga ega janu. Armulaual me isegi ei võta vastu leiba ega veini, vaid pühitsetud leiva ja veiniga ühes võtame me vastu Jeesust ennast. Me saame pühitsetud leiba ja veini vastu võttes Kristusega üheks – üheks Tema ristilöömisega, kuid veelgi olulisem, me saame üheks Tema ülestõusmisega.

Palvetame: Armas Isa, õnnista kõike, mida Sinu nimel ette võtame. Ole teejuhiks meie elus ning aita langetada otsuseid, mis toovad nähtavale Sinu õnnistuse viljad. Aamen

Allikas: peapiiskop Urmas Viilma Facebooki leht

Loe lisaks:

• Hermann Sasse “Issanda söömaaeg”, Meie Kirik 13.04.2022