„Homme on Eesti Vabariigis riigipüha. Õigupoolest on see kirikupüha, mis kolmkümmend aastat tagasi lisati kalendrisse. Kui enamiku pühade puhul on selge, miks neid peetakse ning kuidas pühitsetakse, siis suur reede on mõneti erandlik,“ kirjutab Suurele Reedele mõeldes Tallinna Jaani koguduse õpetaja ja teoloog Toomas Paul Maalehes.

Ebamugavana mõjub, et “püha” eeldab justkui rõõmustamist, aga see ei hakka kuidagi kokku Jeesuse hukkamise meenutamisega ja Lunastaja surmapäeva puhul töölt vaba päeva kevadiste kiirete aiatööde tegemiseks ka kasutada ei sobi. Vaoshoitult käitub ka kirik: uue, 2009. aastal kehtestatud jumalateenistuste käsiraamatu kohaselt suur reede ainus päev aastas, mil armulauda ei pühitseta, kirikukelli ei helistata, kirikus on ainult hädapärane valgustus ja orelit või mingit muud instrumenti tohib kasutada üksnes vajadusel koguduselaulu toetamiseks. Siinkohal meenutab vaimulik, et märkimisväärse hulga maarahva jaoks oli just see päev oluline kirikupüha ja Suur Reede kõige suurema armulaualiste arvuga jumalateenistus surnutepüha ning vana-aastaõhtu kõrval.

Vaimulik püüab mõista kiriku häid kavatsusi, kuid jääb talituste piiramise osas eriarvamusele: „Saan aru, et nende muutustega taheti väljendada sügavat leina Kristuse kannatuse ja surma puhul. Aga Jumal ei vaja meie kaastunnet ega haletsemist. Pigem nihkub sel kombel raskuspunkt viimselt oluliselt mujale.“

Kirikuaasta sündmuste ahelat tuleb vaadata tervikuna, osutab Toomas Paul: „Teatavasti keskendub kirikupühade ring üksteise järel Jeesuse elu tähtsündmustele. Rõõmsatele ja kurbadele. Tema elu oli tervik ja kõik sündmused kuuluvad kokku.“ Pühadenädala sündmused kanduvad läbi nädalapäevade nimede kogu aastasse. Selles sündmustikus on määrava tähtsusega Kristuse võit surma üle, mis annab ka meile lootust. Selle vältimatu eeldus on aga jõulude sõnum – võimatu võimalikuks saamine. “Igavene puudutab kaduvat. Jumal saab lihaks, surelikuks inimolendiks,” tõlgib vaimulik sündmuse tähendust.

See, et Kristus oli nii tõeline Jumal kui tõeline inimene, tähendab paratamatult sedagi, et tal tuli ka surmast läbi minna, kannatada valu ja tunda mahajäetust. „Piltlikult – võiks öelda, et Jumal ei ulata kusagilt kõrgusest meile kätt, et meid tõmmata välja patu ja kurjuse ja surma võimusest, vaid ta tuleb ja võtab sama koorma kanda ka enda peale.“

Kahtlemata võinuks Jumal lasta sündmustel kulgeda ka teisiti, kuid miskipärast tahtis ta just sellist sündmuste käiku. Inimesel ei ole siin muud võimalust kui uskuda või mitte uskuda. Ehk nagu apostel Paulus Toomas Pauli sõnul selle brutaalselt välja ütleb: “Sõna ristist on totrus neile, kes hukkuvad, aga meile, kes päästetakse, on see Jumala vägi. Kuna maailm Jumala tarkuses ei tundnud Jumalat ära tarkuse abil, siis oli Jumalale meelepärane päästa totra kuulutuse kaudu need, kes usuvad. Sest juudid nõuavad tunnustähti ja kreeklased otsivad tarkust, meie aga kuulutame ristilöödud Kristust, kes on juutidele ärrituseks ja paganaile totruseks, ent neile, kes on kutsutud, olgu juutidele või kreeklastele, on ta Kristus, Jumala vägi ja Jumala tarkus. Sest Jumala totrus on inimestest targem ja Jumala nõtrus inimestest tugevam” (1Kr 1:18-25).

Loe lisa:

Toomas Paul: kes on inimene, et ta esitab Kõigevägevamale tingimusi?, Maaleht 14.04.2022