Kümnendal augustil mälestab kirik püha Laurentiust – meest, kes kuulub maailma austatuimate pühakute hulka. Roomas on lisaks tema hauabasiilikale San Lorenzo fuori le Murale veel 34 kirikut, mis on pühitsetud tema mälestuseks. Ka mujal maailmas, muuhulgas Eestis on lugematu hulk „Püha Laurentsiuse“ kirikuid. Nt Eestis Kuressaare, Pühalepa, Kuusalu, Prangli, Laatre ja Nõo kirikud.

Traditsiooni järgi tuli Laurentsius Rooma Hispaaniast. Paavst Sixtus II tegi temast ülemdiakoni, kui ta nägi noore mehe tulist armastust Kristuse vastu.

Kristlased olid pärast Deciuse türanniat pannud lootuse uuele keisrile Valerianusele, see aga heitis aastal 258 paavsti vangi ning mõistis ta surma. Kui Sixtust viidi hukkamisele, hüüdis Laurentsius: „Isa, kuhu sa lähed ilma oma pojata?“ Paavst lohutas diakonit ja ennustas, et mõne päeva pärast saab ka tema surra märtrina:  “Ära muretse, mu poeg, ma ei jäta sind maha. Mõne päeva pärast järgned sa mulle.”

Paavsti tapmise järel kohustasid võimumehed Laurentsiust loovutama keisrile kõik “kiriku aarded”. Ülemdiakonina oli nimelt Laurentius see, kelle ülesandeks oli kiriku raha ja vara hooldamine. Nüüd palus ta ülesande täitmiseks kolme päeva ning kasutas neid selleks, et jagada vaestele kõik, mida kirik omas. Siis läks ta suure hulga vigaste ja kerjustega keisri juurde ja teatas: „Nemad on kiriku tõeline aare.”

Valerianus pidas seda pilkeks ning käskis Laurentiuse surnuks piinata. Pikka aega kestnud piinamise ajal palvetas Laurentsius Rooma linna ja kiriku vabaduse pärast. Laialt levinud pärimuse kohaselt pandi ta viimaks hõõguvale raudrestile ning kuulsaks on saanud tema sõnad timukale: „Olen juba ühelt poolt küps. Pööra nüüd ka teine ja söö!“ Tema viimased sõnad olid siiski sellised: „Ma tänan Sind, Issand, et oled pidanud mind vääriliseks astuma Sinu kuningriiki!“

Suure märtri säilmed asetati samasse kivisarkofaagi, kuhu hiljem pandi ka Kristuse esimese märtri, püha Stefanose säilmed.

(Allikas: Adalbert Engelhart O.S.B., “Pühakute aasta”)

Me palvetame: Armuline Jumal, Sinu sulane ja tunnistaja püha Laurentius jagas kiriku aarded vaestele ja kinnitas, et kannatajad on Sinule eriliselt tähtsad. Ärata meidki elama tõelises vennaarmastuses, et me teeme head ja jagame oma võimalusi ligimesega. Seda palume Kristuse, meie Issanda läbi.

2