„Nüüd, mil vaenukõne seaduse eelnõu on jõudnud riigikokku, imestan, kui rahulikult ühiskond sellise sõnavabadust ja demokraatiat selgelt piirava sammu vastu võtab,“ kirjutab peapiiskop emeeritus Andres Põder ERR-i arvamusportaalis.

Andres Põder meenutab oma artiklis, et tegi kevadel samas meediakanalis ilmunud arvamusloos “Sõnavabadus ja vaenukõne” ettepaneku koos vaenukõne seaduse vastuvõtmisega luua riiklik Vaenukõne Ekspertiisi Büroo, mis osutaks kodanikele teenust nende kõne lubatavuse või mittelubatavuse selgitamisel. Sellist rolli täitis omal ajal Glavlit. Kuna vaenukõne seaduse eelnõu ei konkretiseeri vaenukõne sisu, tähendaks sellise regulaatori puudumine mitme vindi pealekeeramist enesetsensuurile ja põhjendamatu koormuse panemist õiguskaitseorganite fantaasiale.

Nüüd, mil eelnõu on jõudnud riigikokku, imestab vaimulik, kui rahulikult ühiskond sellise sõnavabadust ja demokraatiat selgelt piirava sammu vastu võtab. Ta toob hoiatava võrdluse: „Aga ega ju ka 1934. aastast alanud “vaikiv ajastu” ühiskonna enamusele kuigivõrd korda ei läinud. Näeme, kui “solidaarseks ja rahumeelseks” on muutunud “äärmusluse ja vihkamise vastu võitlev” Venemaa ning isegi mõni lääneriik, kus Piibli tsitaadidki võivad viia kohtupinki. Kas sellise tulemuseni jõutakse otsekui konna keetes? Kas sellist tulevikku me tahame?“

Andres Põder asub seisukohale, et karmide paragrahvidega hirmutamine võib inimsuhete parandamise asemel pigem suurendada salajast vimma, mis kunagi prahvatab niikuinii. Ta tuletab siinkohal meelde: „Teistest hoolimist ja turvalisust loob ennekõike armastus, ka nende vastu, kes seda alati ei mõista.“ 

Loe lisa:

Andres Põder “Kas vajame suukorvistamist?”, err.ee, 29.09.2023