“Jumala halastus on midagi, millest sõltub meie elu ja igavik, mistõttu ei tohiks panna seda teadlikult proovile, kuna Tema otsused ei sõltu teiste inimeste ega meie enda arvamustest,” kirjutab Saarte praost assessor Anti Toplaan pühapäevase jumalateenistuse järel, mille teemaks Halastage!

Kuressaare Laurentiuse koguduse pühapäevasel jumalateenistusel mõtiskles õpetaja Anti Toplaan:

“Kandke üksteise koormaid, nõnda te täidate Kristuse seadust. Gl 6:1

Inimlik halastus toetub Jumala halastusele mida seostatakse Jumala truuduse ja armutahtega. Kõige ilmekamalt väljendub halastus tähendamissõnas kadunud pojast.

Ennekõike laseb Jumal tunda halastust oma äravalitud rahval, mida Paulus väljendab kirjas Rooma kogudusele: „Eks Jumal, tahtes näidata oma viha ja teha tuntavaks oma väge, ole suure pikameelsusega talunud vihanõusid, mis olid valmistatud hukatuseks ja teinud seda selleks, et ilmutada oma kirkuse rikkust armunõude vastu, mis ta oli juba enne valmistanud kirkuseks? Nende hulka on ta kutsunud meidki, mitte üksnes juutide, vaid ka paganate seast. (Rm 9: 22-24)

Kuigi halastus kuulub Jumala loomuomaduste hulka, jääb Issand oma otsustes suveräänseks ehk ta halastab, kellele tahab, ning kalgistab, keda tahab. (Rm 9:18)

Pole olemas inimest, kes kogu elu häid tegusid tehes, otsiks üksnes Jumala tahet. Paulus suunab oma sõnumi Rooma koguduses eriti juutidest kristlaste valede hoiakute esiletoomiseks, aga need on sama olulised ka meie aja kristlastele, milles küllap tunneme ära ka enda haoiakuid. Meil kõigil on oht eksida iseendaga rahulolemisse. Rootsi omaaegne tuntud piiskop Bo Gierdz toob välja kolm peamist võimaust, kuidas kristlane võib eksida.

Eksib inimene, kes võib-olla ka põhjendatult, et ta on moraalselt parem inimene kui teised ja hakkab end seetõttu teistest paremaks pidama.

Teiseks eksib inimene, kes arvab, et tema suhe Jumalaga on korras üksnes selle põhjal, et ta on kord ristitud ja tegeleb religiooniga ja et ta elab korralikult.

Kolmandaks eksib inimene, kes küll teab, et tal on omad nõrkused, kuid ei küsi kunagi tõsiselt, mis peaks olema tema elus teisiti. Selle asemel jätkab või õigustab ta oma valesti elamist, pidades andeksandmist endastmõistetavaks.

Kõigil neil eksituse vormidel on üks ja ühine joon. Nende puhul ei ela inimene tegelikus suhtes Jeesusega, vaid on selle korvanud või asendanud millegi muuga.

Meie südamest oleneb see, milliseid valikud me oma elus teeme. Sellepärast võis Jeesuse poolvend Jaakobus oma kirja teises peatüki 19 salmis öelda: näita mulle oma usku lahus tegudest ja mina näitan sulle usku oma tegudega.

Ka halastusel on oma piirid ja kord. Halastus pakub päästet Jeesuses Kristuses küll kõigile, kuid see toimib vaid nende juures, kes end usus Jeesusele Kristusele üle annavad ning pöördumisel Jumala armule endas koha leiavad. Jumal tõmbab meid välja patust ja surmast ning laseb meil saada osa uuestisünnist nii, nagu apostel ütleb kirjas Tiitusele: „Ta päästis meid – mitte õiguse tegude tõttu, mida meie nagu oleksime teinud, vaid oma halastust mööda, uuestisünni pesemise ja Püha Vaimu uuendamise kaudu.“ (3:5) Jumala halastus on midagi, millest sõltub meie elu ja igavik, mistõttu ei tohiks panna seda teadlikult proovile, kuna Tema otsused ei sõltu teiste inimeste ega meie enda arvamustest.”