Koguduse lugu: Paldiski

Koguduse lugu: Paldiski

Paldiski Nikolai kiriku sisevaade (foto: koguduse koduleht)

Õp Kristjan Luhamets tutvustas Pereraadio saatesarja “Koguduse lugu” seekordses osas Paldiski koguduse lugu.

Katoliku ajal oli kunagisest Vomentaga muinaskihelkonna ehk Keila lääneosast eraldunud piirkonna peakirikuks Katariinale pühitsetud Padise kloostrikirik. Selle juurde kuulusid Harju-Madise ja Risti kirikud ning kabelid Pakri saartel ja Nõval. Kloostri kõrval oli Antoniuse kirik talurahva jaoks. Lisaks asus Laoküla ja tänase Paldiski vahel tõenäoliselt Jaakobusele pühitsetud kabel. 

Juba muinasajal kasutati Pakri lahe soodsaid tingimusi sadamate rajamiseks. Rootsiaegne sadam oli hilisemast Paldiski linnast lõunas. 1715. a. andis Peeter I korralduse rajada Pakri poolsaarele sõjasadam. Ette oli nähtud kaks kindlustatud piirkonda vastamisi üle väina, üks Väike-Pakri saarel ja teine mandril. Mõlemad oli kavas ühendada muuliga. Tööd algasid 1718, kuid pärast Peeter I surma löödi käega. Valmis jõuti ehitada kaks rannapatareid ja mõned hooned kantsist lõunas. 

1746. a. külastas Paldiskit keisrinna Jelizaveta. Ta alustas uuesti kindluse ehitamist, kuid tööd jäid jälle soiku. 1762. a. tõusis troonile Katariina II. Temagi jätkas töid merekindluse juures ja lisas objektile kaubandusliku otstarbe. 

Paldiski kuulus Harju-Madise kihelkonda. 1769. a. avaldasid siinsed elanikud soovi jumalateenistuste pidamiseks kohapeal. Järgmisel aastal üüriti selleks maja Eliisabeti ja Kivi tänava nurgal ning alustati korjandust kiriku ehitamise heaks. Maja osteti kogudusele 1775. aastal. Harju-Madise kirikuõpetaja käis Paldiskis kaheksa korda aastas, ülejäänud pühapäevadel pidas jumalateenistuse köster. 

1783. a. sai Paldiski linnaõigused. Juba järgmisel aastal püstitati vene õigeusu kirik. 1785. a. kehtestas Katariina II asehalduskorra, millega muudeti maakondade ja praostkondade piire. Rajati Paldiski praostkond, mille esimene osa hõlmas Rapla, Juuru, Hageri ja Nissi kihelkonna ning teine osa Harju-Madise, Risti, Märjamaa ja Kullamaa kihelkonna. Paldiski praost oli Kullamaa koguduse õpetaja Joachim Heinrich Dahl. 12 aastat hiljem tühistas keiser Paul I asehalduskorra ja taastas endised praostkonnad. 

Koguduse elu Paldiskis juhtis linnapea Carl Friedrich Kalk. 1834. a. esitas ta koguduse nimel palvekirja Eestimaa tsiviilkubernerile, et viimane paluks keisri toetust Paldiski kiriku ehitamiseks. Aasta pärast saabus oodatud vastus: keiser Nikolai I kinkis 14 000 rubla. Tänulik kogudus otsustas nimetada kiriku püha Nikolause järgi. 

Sobiv krunt leiti 1836. a. Joonised valmistas kubermanguarhitekt Johann Schellbach. 13. juunil 1840. a. pandi nurgakivi ja 12. septembril 1842. a. oli kirik valmis. Ehitust juhtisid Hiiumaa talumees Kaarel Piht ja Paldiski linnapea Carl Kalk. Plekksepp Sterlin pani katuse, maaler Anderson tegi maalritööd, tisler Hinrich tegi puutööd. Aknad klaasis Hiiumaa talumees Johan ja pottsepp Holm ehitas mõlemad ahjud. Kõrget tornikiivrit ei ole Paldiski kirikul kunagi olnud. 

Uue kiriku pühitses Eestimaa kindralsuperintenednt Christian Rein 18. oktoobril 1842. a. Kuna Paldiski kogudusel ei olnud vahendeid oma kirikuõpetaja ülalpidamiseks, oli kiriku valmimisest alates jutlustajaks, organistiks, ristijaks ja matjaks linnapea Carl Kalk, kes täitis kiriklikke ülesandeid ilma tasuta. 

1843. a. valati Tallinnas Feldmanni juures Paldiski kiriku tornikell. Oreli ehitas Carl August Tanton. Pill paigutati koguduse ette altari taha, mängupult oli vasakul küljel. Esmakordselt mängis Carl Kalk sellel Suure Reede jumalateenistusel 13. aprillil 1845. a. 

Kogudus unistas oma kirikuõpetajast ja palus 1857. aastal Harju-Madise koguduse õpetajat Carl August Wehrmanni tulla iseseisva Paldiski koguduse õpetajaks. Wehrmann oleks isegi tulnud, aga konsistoorium kahtles, kas väike Paldiski kogudus jõuab õpetajat ülal pidada. 1865. a. leidis kogudus, et Tartu ülikooli usuteaduskonna haridusega linnapea Carl Kalk sobiks väga hästi koguduse õpetajaks. Paraku leidis Ülemkonistoorium, et vaatamata Kalki kiiduväärsele tegevusele Paldiski koguduses ei saa teda ordineerida, kuna korra kohaselt tuleb seda teha maksimaalselt kolme aasta jooksul pärast ülikooli lõpetamist, aga Kalkil oli möödas 40 aastat. 

Carl Kalki pikaajalised ilmavaatlused tõendasid, et Paldiski sadam on peaaegu jäävaba. Sel põhjusel õnnestus ehitada raudtee 1870. aastal kuni Paldiskini. Elanike arv hakkas kiiresti kasvama ning taas tunti vajadust oma kirikuõpetaja järele. 1874. a. lahutati Paldiski Harju-Madise kihelkonnast ja iseseisva koguduse esimeseks õpetajaks valiti Adrian Schultz. 

Vennastekoguduse palvetunde peeti Paldiskis kaupmees Gottlieb Hinrichsoni majas. Aja jooksul jäi see osavõtjatele kitsaks ning kaupmehed August Treugut, Theodor Fabian ja Gottlieb Hinrichson ehitasid oma kulul palvemaja. Hoone pühitseti 10. novembril 1885. Hinrichson oli elu lõpuni vennastekoguduse vanem. 

Aastal 1888 telliti Peterburist altarimaal, mis kujutab ülestõusnud Kristust. Maal kinnitati altari taga asuva oreli prospekti külge. Kuna maali teostuses oli puudujääke, tegi kunstnik Sally von Kügelgen maali osaliselt ringi ilma tasu küsimata. 

EELK Paldiski Nikolai kirik enne 1941 (foto: koguduse koduleht)

Esimese maailmasõja ajal pääses Paldiski kirik väikeste kahjudega. Ööl vastu 29. oktoobrit 1916 tulistati linna merelt. Kirik kaotas torni põhjapoolse nurga ja katuses oli 500 auku. Kümme granaadikildu tungisid läbi lae kiriku põrandasse. Torni lasi Gottlieb Hinrichson oma kulul korda teha, katuse parandas tehnik Punn. Pastoraadis jõudsid sõja vältel peremehetseda nii vene, saksa, rootsi kui eesti sõdurid, paraku just viimased lõhkusid mööbli ja rootslased varastasid ristimisvaagna. Õpetaja Konstantin Hörschelmann, kes ilmasõja ajal paariks aastaks Siberisse küüditati, põgenes Vabadussõja ajal Saksamaale. 

Eesti Vabariigi ajal elas Paldiskis kohalikku päritolu skulptor Amandus Adamson. Siin valmisid Vabadussõja monumendid Pärnu, Valga, Suure-Jaani, Viljandi, Kuressaare ja Tartu jaoks, samuti Friedrich Reinhold Kreutzwaldi ja Villem Reimani mälesstussambad. Pärast pastor Adalbert Lesta emerituuri siirdumist ei leidnud Paldiski kogudus enam püsivat kirikuõpetajat, muret tegi ilmalikkuse pealetung. Aastal 1937 tehti kirikus põhjalik siseremont, mille järel praost Köögardal Paldiski kiriku uuesti pühitses. 

Sügisel 1939 saabusid Paldiskisse Nõukogude Liidu sõjaväelased. Järgnenud kevadel sunniti Eesti Vabariigi kodanikud linnast lahkuma. Kogudus otsustas jätkata tegevust Nõmmel ning asus kiriku vara evakueerima. Saksa okupatsiooni ajal taastati koguduse tegevus Paldiskis ja õpetaja Jakob Jalajas pühitses 6. septembril 1942 uuesti sisse kiriku, mille kommunistid olid vahepeal tantsulokaaliks muutnud. 

21. septembril 1944 lahkusid sakslased Paldiskist ning panid linna põlema. Mõni üksik maja jäi alles, sh kirik. Paraku muutsid nõukogude sõjaväelased pühakoja kultuurimajaks. Tantoni oreliga, mis oli vahepeal Nõmmele viidud ja tagasi toodud, köeti 1947. aastal täitevkomitee ahju. Kiriku sissekäigu ette tehti juurdeehitus, materjaliks kasutati ära kiriku paekivist aed. 1970. ja 1980. aastatel kasutati kirikut laoruumina. Palvemajas oli miilitsajaoskond. Kogu Pakri poolsaar muudeti suletud piirkonnaks, kuhu tavakodanikke ei lastud. 

23. novembril 1991 peeti Keilas Paldiski koguduse taastamiskoosolek. Ka jumalateenistusi peeti esialgu Keilas, sest Paldiski linn oli endiselt suletud. 7. novembril 1993. a. pääses kogudus esimest korda taas oma kirikusse. Esimesel sõjajärgsel jõulujumalateenistusel osales teiste seas president Lennart Meri. 5. veebruaril 1994. a. anti üle ka palvemaja võtmed. Kiriku algsest sisustusest säilis vaid altarimaal, mis oli hoiul Tallinna toomkirikus ning toodi tagasi Paldiskisse 1998. aastal, kui suvel peeti Paldiskis üle-eestilisi kiriku noortepäevi. Kiriku taastamise võtsid enda südameasjaks Kirkkonummi koguduse liikmed, kellede seas oli nii osavaid ehitajaid kui heldeid annetajaid. Taastatud kiriku pühitses peapiiskop Jaan Kiivit 3. jaanuaril 1999. a. Samal aastal kingiti Paldiski kogudusele 1955. aastal Kangasalas ehitatud orel, mida oli kasutatud Helsingi Malmi kirikus ja Upinniemi mereväe kabelis. 4. juunil 2000 avati kiriku seinal mälestustahvel tänutäheks Kirkkonummi koguduse vabatahtlikele, kes kiriku taastasid. Tööde eestvedaja Matti Turunen nimetati Paldiski linna aukodanikuks. 2011. a. sisustati nõukogudeaegsesse juurdeehitsuse talvekirik. 2017. a. kinkis Kirkkonummi kogudus Paldiski kirikule uue digitaalse oreli “Johannus Studio 150”. Aastal 2013 leiti üles Paldiski vana armulauakarikas ja pateen, aastal 2022 ka vana tornikell.

Koguduse lugu” on õp Kristjan Luhametsa autorisaade, mis on Pereraadio eetris neljapäeviti kell 10.45; 17.15 ja 23.15.

Saateid saab järelkuulata ka aadressil www.pereraadio.ee.


Vaata ka:

Meeldib 1

Lisa kommentaar