Mis oli jutuks Soome ja Eesti kirikuvalitsuste kohtumisel?

*Peapiiskop Urmas Viilma tutvustamas Soome-Eesti kirikute sõpruse sümboliks olevat Piiblit. Fotol on peapiiskopid Tapio Luoma ja Urmas Viilma ning piiskop Tiit Salumäe (Foto: Regina Hansen)*

9.-10. märtsini oli EELK kirikuvalitsuse kutsel Eestis Soome Evangeelse Luterliku Kiriku esindajate delegatsioon. Kohtumine sisaldas kahe kirikuvalitsuse esinduse ühiseid palvehetki, nõupidamist kui ka külastusi Tallinnas ja selle ümbruses.

Esimese päeva sisuks oli palvus Tallinna piiskoplikus toomkirikus ja nõupidamine. Teisel päeval külastati usuteaduse instituuti, Mustamäe Maarja Magdaleena kogudust, Kohila Mõisakooli, Hageri vennastekoguduse palvemaja ja Saku Toomase kogudust.

Sõprussuhted ulatuvad kaugemale kui sajandi taha

9. märtsil algas Soome ja Eesti kirikuvalitsuste kohtumine pidulikult palvusega Tallinna Piiskoplikus Toomkirikus. Seejärel võttis Soome Vabariigi Suursaatkonnas kirikute delegatsioonid eesotsas peapiiskoppide Tapio Luoma ja Urmas Viilmaga vastu suursaadik Vesa Vasara.

Sama päeva pärastlõunal toimus kirikuvalitsuste töine mõttevahetus EELK Konsistooriumis. Ringkäigu järel ajaloolises piiskopi residentsis jätkus kohtumine kirikuvalitsuse istungite saalis. Peapiiskop Urmas Viilma esitles päevakorra juurde asumise eel külalistele Puiiblit, mis kingiti Toomkogudusele Eesti rahvakiriku esimesele valitud piiskopile Jakob Kuke ametisse seadmise puhul Soome kiriku poolt 5. juunil 1921. aastal. Sellesse on allkirja andnud Eesti piiskopi ametisse seadmise talitusel osalenud kirikujuhid – Rootsi peapiiskop Nathan Söderblom ja iseseisva Soome esimene Porvoo piiskop Jaakko Gummerus.

Sõpruskoguduste ja soome- ning eestikeelse kogudusetöö kõrval on oluline ka kahepoolne avatud dialoog kirikuvalitsuste tasandil. Ehkki ajaloosündmuste tõttu on naaberkirikute olukord erinev, on palju sarnastki: nii Eesti kui Soome luterlik kirik tajuvad oma missiooni ühiskonnas rahvakirikuna, kuid nagu Eestis, tuleb järjest enam Soomeski silmitsi seista sekulariseeruva ühiskonna väljakutsetega.

Kiriku osalemine ühiskonnaelus ja poliitikas on vältimatu

Peapiiskop Urmas Viilma tõi välja, et kui enne II Maailmasõda elas Eesti maapiirkondades 70% rahvastikust, siis nüüdseks on inimesed lahkunud linnadesse ja sama suhtarv näitab hoopis linnaelanike arvu. Suurem osa hoolt vajavaid ajaloolisi kirikuhooneid paikneb aga maapiirkondades. Aktuaalse teemana tõi Viilma külalistele välja piiskopkondade loomise ümber toimuva arutelu. Koostöösuhetest rääkides märkis ta, et kirikute nõukogusse kuuluva kümne kristliku konfessiooni, kaasa arvatud kahe Eestis tegutseva ortodoksi kiriku vahel on pikka aega olnud head suhted. Oikumeenilise koostöö raames toimub Eestis ka kaplanaatide tegevus.

Vaatamata Eesti ühiskonnale, mis on rõhutatult sekulaarne, on ka koostöö riigiga ajalooliste kultuurivarade korrashoiu küsimuses üldiselt sujunud. Kõige suurem komistuskivi ilmalike institutsioonidega suhtlemisel on peapiiskopi arvates teadmistepuudus, mis tuleneb kahe põlve pikkusest usu- ja religiooniõpetuse puudumisest kooliprogrammides. Need okupatsiooniaja jäljed avalduvad kirikusuunalistes eelarvamustes ja umbusus.

Viimastel aastatel on kirikute tegevust ja toimetulekut mõjutanud Covid ja seejärel Ukrainas toimuv sõda. Viimane on põhjustanud tagasilööke suhetes Moskva ortodoksi kirikuga, pingestanud suhteid riigivõimudega ja mõjutanud piiriülest koostööd. Valus näide on Peterburi Jaani kirikus toimuv – pikka aega luterliku kiriku üles ehitatud suhted ingeri kirikuga on muutunud hapraks ja Venemaal elav eestlaste kogukond on jäämas eraldatusse. Ka soomlased märkisid, et praegused suhted Venemaaga võivad taas kord viia raudse eesriide langemiseni.

Sajand usuvabadust ning selle viljad siin- ja sealpool lahte

Mõlemas riigis on terve sajandi kehtinud usuvabadus, ning ajaloolis-kultuuriliselt näeb luterlik kirik nii Soomes kui Eestis end rahvakirikuna. Kui aga Eestis mõistetakse usuvabadust sageli pigem “vabadusena mitte uskuda” ja kiriku potentsiaal ühiskonnas on vahepealse kultuurikatkestuse mõjul suuresti taasavastamata, siis Soomes on kirik riigi jaoks selgelt koostööpartner. Kirikut kui organisatsiooni ja selle administratiivset juhtimist puudutav on riigi poolt reguleeritud kirikuseadusega. Riigi poolt kehtestatud kirikumaksust finantseeritakse hoonete ja kalmistute haldamist ning administratiivseid kulusid. Õpetuslikes küsimustes teeb otsuseid kiriku sinod kui kiriku kõrgeim otsustusorgan ja riik nendesse küsimustesse ei sekku.

Eestis on kirik valimiste eel oma ettepanekuid riigikogusse pürgivatele parteidele teinud Eestis siinse kirikute nõukogu kaudu. Peapiiskop ja EKNi presidendina kristlike kirikute eestkõnelejana tegi Urmas Viilma programmides sisalduvatest mõtetest seekord kokkuvõtte Ristiinimese valimislabürindi nime all. Eestis on kiriku „sekkumist poliitikasse“ mõnel juhul imeks peetud, kuid soomlaste jaoks on selline kiriku seisukohtade avaldamine enesestmõistetav. Nii tõi peapiiskop Tapio Luoma välja, et Soomes on luterlik kirik esitanud poliitilistele parteidele parlamendivalimiste eel ettepanekuid lisada programmidesse punktid, kus oleks käsitletud ebavõrdsuse vähendamine, noorte heaolu teema, piirkondade tasakaalustatud areng ning demograafilised probleemid, kliimakriis ja säästlik majandamine ning usuvabaduse tunnustamine.

Aktuaalne: usualane haridus ja vaimulike motivatsioon

Usuvabaduse väljendused on võimalus religioosset kirjandust välja anda ning jumalasõna levitada, aga ka riiklikult korraldatud kristlik haridus. Nagu Eestiski, on põhjanaabritel praegu käsil Piibli tõlkimine ja uustrüki ettevalmistamine. Usuhariduse valdkonnas on soomlased meist mõistagi tunduvalt paremas olukorras – kui Eestis saab selles vallas rääkida kultuurikatkestusest, siis Soomes on usualase hariduse andmist seni peetud loomulikuks. Siiski märkisid ka põhjanaabrid kohtumisel, et viimasel ajal on tunda survet asendada praegune koolide aineprogramm religiooni- või meie mõistes ühiskonnaõpetusega. See käsitleks mitte üksnes eri kristlikke konfessioone, vaid ka usuvoole võrdselt, kohalikku ajaloolist konteksti arvestamata. Peapiiskop Viilma märkis siinkohal, et Eesti senine kogemus ja selle tagajärg – kultuuriteadmiste lünklikkus ja usualane kirjaoskamatus – võiks soomlastele olla aineprogrammide muutmise eel küll hoiatavaks näiteks.

Soome luterlik kirik on koostanud eraldi põhjaliku strateegia laste õiguste kaitseks ja selle sisust anti kohtumisel ka põgus ülevaade. Strateegias sisalduvad põhimõtted on lähemalt kirjeldatud Soome luterliku kiriku poolt väljaantud brośüüris ja voldikus (mõlemad on saadaval kirikuvalitsuse kantseleis). Eri earühmadele ja vajadustele mõeldes on soomlased loonud läbimõeldud ja hästi toimivaid koolitusprogramme nii koguduste töötegijatele kui loomulikult ka noortele endile. Mitmed senised programmid on pikka aega olnud edukalt meiegi peretöös kasutusel.

Peapiiskop Viilma andis külalistele ülevaate, et usualast kõrgharidust saab Eestis omandada nii Tallinnas EELK Usuteaduse Instituudis kui ka Tartu Ülikooli usuteaduskonnas, kuid vaimulikke kitsamalt kirikutööks valmistab ette siiski vaid instituut. Järjepidevuse tagamiseks on tema sõnul vajalik kogu instituudi, mitte üksnes pastoraalseminari töö jätkumine, kuivõrd mõne aja eest on koguni olnud juttu Tartu Ülikooli usuteaduskonna sulgemisest.

Paradoksina tõi Urmas Viilma välja, et Eestis pole kunagi olnud nii palju ordineeritud vaimulikke kui praegu, kuid suur osa neist ei tööta koguduste juures. Viimastel lihtsalt napib vahendeid vaimulikule palga maksmiseks ning töö- ja elutingimuste loomiseks. Noorte järelkasv vaimulike seas peaaegu puudub ja raske on neid motiveerida.

Soome kirikuvalitsuse esindajad tõdesid, et neilgi on keeruline leida haritud inimesi, kes tahaksid töötada kirikus. Veelgi raskem on hoolitseda, et nende kirikus töötamise kutsusmus ka kestaks – kirikutöö on sageli frustreerivam ning vähem eneseteostust võimaldav, kui seda ametisse asudes oodati.

Kriis raputab, aga ka õpetab ning karastab

Kriisides, nagu seda on olnud nii pandeemia, Ukraina sõja mõju kui ka energiakriis, on kõige haavatavamad noored ja vanemaealised, ütleb mõlema kiriku kogemus. Kohtumisele kõnelema tulnud sotsiaalministeeriumi juures tegutseva kaplanaadi juht Katri Aaslav-Tepandi ütles, et sai sellele veelkord kinnitust oma hiljutiselt kohtumiselt hingehoiutelefoni juhiga – abi vajavad eelkõige üksinduses, leinas, ärevuses olevad vanemad inimesed.

Soome kiriku tuge oleme tundnud ikka ja jälle. Põhjanaabrid tulid appi ja hakkasid siinseid kaplaneid välja koolitama juba vahetult parvlaeva Estonia huku järel, meenutas Tepandi. Nüüdseks on kaplanaadid aastaid Eestiski tegutsenud nii vanglas, politseis kui ka relvajõududes. Sotsiaalministeeriumi juures alustas kaplanaat tööd 2020. aasta jaanuarist, ehk siis umbes kuu aega enne Covidi puhangut Eestis. Suure eeltöö seleks tegi ära assessor Ove Sander, kellest sai enne teatepulga loovutamist uues ministeeriumi üksuses peakaplan. Sotsiaalministeeriumi kaplanaat avas võimalused inimeste toetamiseks nii pandeemia ajal kui ka praegu, mil tuleb abistada Ukraina sõjapõgenikke. See riigi rahalisel toel tehtav töö on olnud tõhus ning kiriku tegevust inimeste vaimse tervise toetamisel on märgatud ja tunnustatud, kinnitas Tepandi. Nii võib ka öelda, et kriis on avanud riigi ukse kiriku jaoks.

Praegu tegustseb kaplanaat ministeeriumis vaimse tervise osakonna juures ja Tepandi sõnul on see muu hulgas hea võimalus osaleda vaimse tervise poliitika kujundamisel. Kaplanid annavad oma panuse suuremates hooldekodudes ja haiglates, ning Covidi pandeemia ajal said nad olla toeks ka siis, kui lähedastel puudus karantiini tõttu külastusvõimalus. Haiglate infotelefonidest kasvas välja hingehoiutelefon. Tepandi märkis, et väga oluline on palliatiivse ravi arendamine elu lõpu väärikuse tagamisel. Tervishoiusüsteemi loomuliku osana peaksid olema arvesse võetud ka inimese religioossed vajadused.

Ukraina sõjapõgenike abistamise võrgustikus on hingehoiutööd koordineeriva vaimuliku kirjeldusel esindatud kõik Eesti Kirikute Nõukokku kuuluvad kirikud (peale Moskva Patriarhaadi Õigeusu Kiriku). Tepandi rääkis kogemustest ja vahejuhtumitest sõjapõgenikega, mil nood on kõige enam hingetuge vajanud – kaplanid on käinud piiril vastu võtmas Vene sõjaväe poolt muserdatud inimesi, olnud hirmude leevendajaks, kui neil tuli hotellidest välja kolida ja rahustanud, kui põgenikud on kartnud reetmist ja riigist väljasaatmist… Tepandi ettekanne ja tehtud töö teenis ära Soome külaliste tunnustava aplausi.

Õhtusöögile peapiiskop Urmas Viilma residentsis olid lisaks põhjanaabrite delegatsioonile kutsutud ka peapiiskop emeritus Andres Põder ja pr Marje Põder.

Teine päev: särasilmsed noored kogudused ja moodsad kirikuhooned-kogukonnakeskused

Reedel külastas soomlaste delegatsioon EELK Usuteaduse Instituuti, kus külalised võttis vastu rektor Ove Sander ja andis ülevaate kõrgkoolis antavast haridusest. Assessor Marko Tiitus tutvustas omakorda enda kureeritavat muusika ja hariduse valdkonda ja uue lauluraamatu valmimist. Suvel Tallinnas toimuva CEC Assamblee ettevalmistusstest rääkis Zoomi vahendusel sündmuse koordinaator õp Triin Käpp.

Mustamäe Maarja Magdaleena koguduse uues avaras kodus ootas külalisi õp Tiina Klement. Seejärel võeti suund Kohila Mõisakooli, kus võtsid külalised vastu direktor Anu Nigesen ja assistent Kristiina Seppel. Käidi külas ka Kohila vallavalitsuses, kus delegatsiooni tervitasid vallavanem Allar Haljasorg ja kultuurinõunik ning Hageri koguduse liige ning muusikatöö eestvedaja Sigrid Põld. Üheskoos tehti ekskursioon Hageri palvemajja ja uude ning energiasäästlikku Saku Püha Toomase kirikusse, kus juhatas ringkäiku õp Magne Mølster.

Soome kiriku delegatsiooni kuulusid peapiiskop dr Tapio Luoma, peapiiskopi teoloogiline nõunik Juha Meriläinen, kiriku kantselei peadirektor Pekka Huokuna, kirikunõunikud Kimmo Kääriäinen ja Petri Määttä, kommunikatsioonijuht Eeva-Kaisa Heikura, personaliosakonna direktor Sari Kiili ja nõunik Elina Hellqvist. EELK esinduse koosseisus olid peapiiskop Urmas Viilma, piiskopid Tiit Salumäe ja Joel Luhamets, kantsler Andrus Mõttus, assessorid Ove Sander, Marko Tiitus, Anti Toplaan, asekantsler Ülle Keel, rahvusvaheliste ja oikumeeniliste suhete referent Kadri Eliisabet Põder ja avalike suhete spetsialist Regina Hansen.