Äkitselt olid koos ingliga taevased väed Jumalat kiitmas: „Au olgu Jumalale kõrges ja maa peal rahu, inimestest hea meel!” (Luuka 2:13-14)

Armsad jõulukirikulised!

Viljandi Jaani kirik, kuhu täna oleme kogunenud, taaspühitseti nõukogude okupatsiooni ajal toimund lagunemist ja taastamist 3. jõulupühal, 27. detsembril 1992. aastal. 27. detsember on apostel ja evangelist Johannese päev. Seetõttu on loomulik, et Viljandi keskaegse kiriku nimepühakuna tuntakse täna just Jeesuse jüngrit apostel Johannest. Viljandi Jaani kirik on umbes viie sajandi eest rajatud frantsiskaani ordu kloostrikirikuna ilmselt siia veel varem ehitatud kiriku müüridele. See tähendab, et jõule on selles paigas peetud juba ligi 800 aastat.

Püha Franciscus Assisist sai oma ordule õnnistuse 13. sajandi alguses samalt paavstilt, kes pühitses Eesti- ja Liivimaa pühale Neitsi Maarjale. Assiisi Franciscus pöördus paavst Innocentius III poole oma esimese ordureegliga juba 1209. aastal ja sai paavstilt ordu loomiseks heakskiidu. Hiljem pühaks kuulutatud Franciscus võttis oma esmaste ordureeglite aluseks evangeeliumites sõnastatud vaesuse ja kuulekuse printsiibi ning asus sellest juhindudes tegema kuulutustööd. Tema erilise armastuse ja tähelepanu pälvis loodus kui Jumala loodu. Nõnda asus Franciscus kuulutama evangeeliumi kogu loodule – floorale ja faunale. Püha Assiisi Franciscuse jaoks olulised piibellikud looduhoiu põhimõtted on viimastel aastatel tähelepanu alla võetud ka Eesti kirikute poolt. Me oleme kõik kutsutud loodut harima ja hoidma (1Ms 2:15).

Assisi Franciscus valmistas maailma kristlastele ka ühe toreda jõulukingituse. Nimelt omistatakse just temale esimese avaliku jõulusõime rajamine 1223. aastal. Neil päevil käesoleval aastal möödub sellest täpselt 800 aastat. Frantsiskaani ordu munk Püha Bonaventure, kes sündis viis aastat enne Assisi Franciscuse surma, on pärandanud meile jutustuse, kuidas püha Franciscus sai paavst Honorious III loa püstitada Itaalia Greccio külas asuvasse koopasse sõim heinte ja kahe elusloomaga – härja ja eesliga. Jõulustseeni taaselustamise järel kutsus Franciscus külaelanikud seda vaatama, et neile jutlustada jõuluevangeeliumist pärit Jeesuse sünnilugu. 

Täna siin jõulukirikus kõlanud jõuluevangeeliumi peategelased, kelle osalusel püha Franciscus jõulusündmuse taastas, on aastatega saanud meile tuttavaks. Tähelepanu keskmes on jõuluööl sündinud poisslaps Jeesus, kes puhkab sõimes. Sealsamas vaatab heldinud pilguga oma last Maarja, kes on toibunud üsna erakordsetes oludes toimunud sünnitusest ja pikast teekonnast Petlemma. Tema abikaasa Joosep seisab Maarja selja taga jälgides, et emal lapsega oleks kõik hästi. Sellele jõulustseenile mahuvad mõned loomad, kelle seas peavad olema kindlasti härg ja eesel. Kinnistunud on ju arusaam, et Jõululaps sündis laudas. Jõulusõime kõrvale on enamasti paigutatud ka paar lammast ja karjased. Sõime ees põlvitavad või seisavad Matteuse evangeeliumist pärit hommikumaa targad. Tihti kujutatakse neid kroonitud kuningatena, kellest ühel on käes laegas kullaga, teistel kahel imeilusad idamaised anumad viiruki ja mürriga. Alati peab jõulustseenile mahtuma ka Petlemma täht, mis näitas võõramaalastele teed. Samuti on seal ingel, kes ilmus karjastele, et anda edasi sõnum Taaveti linnas sündinud Päästjast, kes on Issand Kristus (Lk 2:11).

Sellelt tuntud stseenilt puuduvad paraku olulised taustategelased. Ingliga, kes karjastele ilmus, liitus evangelist Luuka sõnul kummaline koor. Ta kirjutab: Äkitselt olid koos ingliga taevased väedJumalat kiitmas: „Au olgu Jumalale kõrges ja maa peal rahu, inimestest hea meel!“ (Lk 2:13–14).Selle aasta jõulude ajal, mil Ukrainas kestavad juba teist aastat Venemaa armutud lahingud, ning ka Pühal Maal on rahutu, on eriliselt asjakohane pöörata tähelepanu jõuluöö taevasele inglikoorile ja nende toodud sõnumile. 

Nimelt, Jeesuse sünniööl saabunud jõulurahu, millest inimestel oli hea meel (Lk 2:14), muutus eriliseks põhjusel, et taevast rahusõnumit tulid kuulutama taevased väed (Lk 2:13). Vanemates piiblitõlgetes räägitakse lausa taevasest sõjaväest. See tähendab, et rahu, mis saabus Jeesuse sünniga, peatas kõik lahingud ja sõjad. Vähemalt taevas. Relvad mitte ainult ei vaikinud, vaid relvakandjatest endist said rahusõnumi maaletoojad. Kes kujutaks seda ette, et jõulurahu saabumine tõepoolest ka kõik lahingud peataks. Oleks see vaid nii! 

Lootust annab ajaloos kinnitust leidnud sündmus, et on kunagi tõepoolest tegelikkuseks saanud. Briti tunnustatud militaarajaloolane, õppejõud ja kirjanik Hedley Paul Willmott kirjutab oma kuulsas I maailmasõda käsitlevas teoses 1914. aasta jõuluvaherahust läänerindel. 

„Külm vihm novembris ja detsembris 1914. aastal tekitas läänerindel mõlemal poolel probleeme: üleujutatud kaevikud muutsid olukorra väga raskeks. Seetõttu kujunes rindel suhtumine „ela ja lase teistel elada”. Seda eriti just põhjasektoris Saksa ja Briti vägede vahel. 24. detsember saabus külmaga, maa tahenes (ning laipade hais oli taandunud). Sakslased panid kaevikute juurde valgustatud jõulukuusekesi ning mõlemad pooled laulsid jõuluaule ning tervitasid vastaseid sõbralikult. Järgmisel päeval tõusis udu üles, nii et päiksepaistes oli näha ilusaid härmas puid. Tulistamine lõppes ja sõdurid hakkasid vastastikku hüüdma, lõpuks ronisid nad kaevikutest välja eikellegimaale. Seal jagati kingitusi: šokolaadi, tubakat ja sigarette. Mõlemad pooled kasutasid juhust, et omasid matta. Jõulurahu ajal peeti maha isegi mõni jalgpallimatš. Komandörid aga nõudsid, et midagi sellist enam ei korduks. Edaspidi oli antud käsk tulistada ükskõik keda, kes proovis vaenlasega sõbruneda.” (H. P. Willmott, First World War, London, 2003, lk 103)

See kirjeldus kõlab nagu muinasjutt. Imeline, ja samas ajalooline hetk, kui Saksa 134. Saxoni rügemendi sõdurid koos Suurbritannia kuningliku Warwickshire rügemendi sõduritega eikellegimaal kohtusid, on jäädvustatud isegi fotole. Imesid sünnib!

Imelist rahusõnumit kannab endas tegelikult kogu sõnum Jeesuse sünnist. Jõuluööl nägi väeti lapsena ilmavalgust Jumal. Looja, kes aegade alguses pani oma jumaliku väega aluse kogu universumi sünnile, oli valmis jõuluööl sündima rahutu maailma ohtude ja ebaõigluse keskele. Jumal ise tuli tooma rahu ja lepitust, asetades ennast sõltuvusse patustest ja sageli julmadest inimestest. 

Jeesuse sündimine näitas, et rahu ei saavutata jõuga, millega inimene ennast pahatihti kehtestab, vaid valmisolekuga ennast ohverdada. Et ulatuda leppimiseks kätt sirutama tuleb esmalt astuda teisele piisavalt lähedale. Käe sirutusulatusse astumine eeldab väga suurt usaldust. Rahu eelduseks ongi usaldus. Usaldamine omakorda tähendab riski võtmist.

Mõelda vaid, millega riskis Jumal usaldades oma Poja sündima inimeseks inimese hoole alla. Ka tingimusteta armastus on seotud riski võtmisega, sest palju on usalduse kuritarvitamist. Keegi peab olema esimene, kes riski võtab. Jeesus astus esimese sammu ja sündis meie sekka. 

Taevase Rahukuninga jõuluööl toodud rahu maailmale oli märk Jumala jäägitust usaldusest meie vastu. Jeesus võttis riski ja usaldas meid isegi olukorras, kus inimlik nõrkus ja patt ei luba paljudes maailma paikades relvadel päriselt vaikida ega ligimestel omavahel rahu sõlmida. Kõige olulisem on aga rahu Jumalaga. Siis suudame leppida ära ja sõlmida rahu ka ligimesega. 

Kuulutagu inglite lauluhääl meile rahu jõulupühadeks ning uueks Issanda aastaks 2024! 

Aamen 

Vaata ka:

• Jõuluõhtu jumalateenistuse ülekanne Viljandi Jaani kirikust ETV kodulehel

1