Pühapäeva palvesõna
7. pühapäev pärast nelipüha. Tänase pühapäeva teema on Armastuskäsk.
Mustjala Anna kirik ja kogudus tähistas täna pärastlõunal kiriku pühitsemise 160. aastapäeva, mille raames pühitseti ka kiriku uus kivikatus. Ühtlasi oli sündmus Mustjala kolm nädala kestnud ja tänavu 29. korda peetud muusikafestivali lõppakordiks. Mustjala kiriku pühitsemise 160. aastapäeval pidas jutluse Saarte praost assessor Anti Toplaan:
“Jeesus ütles: “Üks asi puudub sul. Mine müü kõik, mis sul on, ja anna vaestele, ja sul on aare taevas, ning tule järgne mulle!? Mk 10:21
Jeesus oli koos oma jüngritega asunud tänases evangeeliumis teele Jeruusalemma poole. Mustjala kirik on täna see Jeruusalemm, mille aastapäeva ja uue katuse pühitsemise puhul oleme kogunenud sellesse kotta, et tänada Jumalat ja abistajaid, kes on teinud ära suure töö nii, et oleme võinud ühiselt laulda alguslaulu sõnadega: „Pühakoda teiseks koduks ristimises mulle sai, lapsepõlve unistuseks kõige kallimaks ka jäi.“
Teel üles Jeruusalemma kohtub Jeesus erinevate inimestega, kelle hulgas oli ka üks rikas mees, kes tuli Tema juurde siira küsimusega: mida teha, et pärida igavene elu? Kuigi mehe küsimus oli siiras, näitas Jeesus, et igavene elu ja Jumala riik ei ole miskit, mille inimene võiks ära teenida – isegi siis mitte, kui ta on katsunud kogu oma elu Jumala käskude järgi elada ja arvab, et ta on hea inimene. Igavene elu ja Jumala riik on “pärandus” selle sõna tõelises mõttes: see on kingitus, teenimatult osaks saav arm.
Kuigi tänase päevani jõudmine siin Mustjalas on võtnud aega mitu aastat ja kogudus on pidanud kuni jaanipäevani pidama remondi tõttu jumalateenistusi pastoraadis ja Mustjala uues pansionaadis, võib tänast päeva ja valminud uut katust pidada, arvestades selleks kulunud aega ja vaeva, teatud mõttes imeks. Kirik, mis peaks olema küla, alevi, valla või linna kõige paremini korras olev hoone, on nii mõneski Eestimaa paigas ootamas oma kordategijaid ja ennekõike inimesi, kelle jaoks on see paik ja koda oluline. Mustjalas on need inimesed ja ettevõtlik vaimulik olemas, ning juba mõnda aega paistab uus punane kivikatus sama värvi torni taustal teelistele kaugelt kätte nii, nagu see kirik oli ka oma praegusel kujul valmimise järgselt 160 aasta eest. Samas on väga palju tööd nii siin kui teistes pühakodades veel ees, aga kõige kaunim kirik on alati inimestest täidetud kirik, mis tunnistab nii meie tänust aga ka küsimustest, millele püüame Jumala eest vastuseid leida.
Paljude inimeste jaoks on see kirik saanud tuttavaks seoses Mustjala muusikafestivaliga, mis on aastate jooksul laiendanud haaret üle terve Saaremaa ning toonud kaunist muusikat meile koju kätte ning mis täna kulmineerub tänase jumalateenistuse muusikalise osaga. Selle kiriku kõla on jõudnud ka paljude inimeste kodudesse Jõulude ajal ilmunud plaadil, mille muusika on salvestatud nii Mustjala kui Kihelkonna kirikutes.
Meist igaühel on omad põhjused, miks tulla pühakotta või pöörduda oma palvega Jeesuse poole. Tuleb ka too rikas mees, kuna midagi vaevas temagi südant.
Jeesus teadis, mis see on, andes talle nõu: “Üks asi puudub sul. Mine müü kõik, mis sul on, ja anna vaestele, ja sul on aare taevas, ning tule järgne mulle!” (Mk 10:21)
Mees ise arvas, et ta on teinud kõik vajaliku – Jeesus aga näitas, et tal puudub kõige vajalikum, õigupoolest ainus, mis on vajalik: armastus, mis teeb võimalikuks nii selle, et inimene annab ennast täielikult üle Jumalale, kui ka selle, et ta jagab talle osaks saanud õnnistust teiste inimestega enda ümber, eriti nendega, kes on temast vaesemad.
Armastus on see valdkond või puuduolev miski, mis muudab elu elamisväärseks ja loomulikuks. Kindlasti on õigus, kui öeldakse, et rikkus ilma Armastuseta teeb inimese ihneks. Õiglus ilma Armastuseta teeb inimese julmaks. Tõde ilma Armastuseta teeb inimese väiklaseks. Kasvatus ilma Armastuseta teeb inimese kahepalgeliseks. Mõistus ilma Armastuseta teeb inimese kavalaks. Lahkus ilma Armastuseta teeb inimese silmakirjalikuks. Pädevus ilma Armastuseta teeb inimese leppimatuks. Võim ilma Armastuseta teeb inimese vägivaldseks. Au ilma Armastuseta teeb inimese üleolevaks. Usk ilma Armastuseta teeb inimese fanaatikuks. Kohustus ilma Armastuseta teeb inimese ärrituvaks. Vastutus ilma Armastuseta teeb inimese häbematuks.
Nende tõdede puhul ei ole tegemist mitte niivõrd korraldusega, kuivõrd kutse ja meile antud võimalusega.
Siin on oluline märgata, et kui rikka mehe või meie endi fookus on igavesel elul, s.t praegu veel kättesaamatul, hoomamatul tulevikul, siis Jeesus suunas meie pilgu praegusele, kutsudes meid loobuma sellest, millest peame tulevikus niikuinii lahti laskma, ning tulema Tema juurde, kelles Jumala kuningriik on juba reaalselt kohalolevaks saanud. Kui oleme liigselt kinni maises, ei saa me olla kindlad, et õigel hetkel suudame sellest lahti lasta ja suunata oma pilgu igavesele elule. Teiste sõnadega tegeleme peamiselt enda heaolu kindlustamisega, aga lubamatult vähe aega kulutame igavese elu kindlustamiseks.
Kui inimene Jeesuse usus vastu võtab, saab tema edaspidine elukäik uue sisu ja eesmärgi. Tavaline elu, mis tegelikult kujutab endast aeglast suremist, muutub usu läbi vahendiks ja tööriistaks uue elu kindlustamisel, et pääseda surmast ellu. Jeesus, kes oma surnuist ülestõusmisega võitis surma, sai meie uue elu tagatiseks. Neile, kes temasse usuvad, annab Jeesus osa uuest elust, elades ise meie sees. Ap. Paulus tunnistab seda enda kohta: “Nüüd ei ela enam mina, vaid Kristus elab minus. Ja mida ma nüüd elan ihus, seda ma elan usus Jumala Pojasse, kes mind on armastanud ja on iseenese loovutanud minu eest.” (Gl 2:19-20)
Uus elu, mis on oma olemuselt igavene, muudab ka inimese mõtlemise, tahte ja teod. Sedamööda, kuidas inimene otsustab Kristuse vastu võtta, jääb endine elu samm-sammult maha ja selle täidab uus elu. Tegelikuks saab uus elu usu läbi, kuna usk loob ühenduse Jeesusega, kes on ise uus elu Jumalast.
Kui Jeesus kutsus rikast meest müüma oma vara ja jagama selle eest saadut vaestele ning saama Tema järgijaks, siis läks too mees süngena Jeesuse juurest ära. Jeesus ei mõistnud teda hukka, vaid kurvastas tema pärast ja kasutas teda näitena selle kohta, kuidas on lugu meie kõikidega: mitte keegi meist ei saa omal jõul minna Jumala kuningriiki – see on veel võimatum kui kaamelil läbi nõelasilma pugemine.
Jeesus ei räägi sõnasõnalt mitte rikastest, vaid nendest, kellel on palju asju – või ka asjaajamisi –, s.t kõigist inimestest, kes seovad ennast niivõrd praeguse maailmaga, et neil ei ole aega, tahtmist või julgust mõelda tulevasele ega valmidust praegusest lahti öelda. Inimesel on raske mõista, et elu ei alga iseendaga, vaid teistega; kellel pole teisi, neil pole ka iseennast.
Küsimus ei ole tegelikult meie rikkuses või vaesuses. Oluline ei ole see, kui suured võimalused elu kingib, oluline on teada, et ka kõige kitsamad võimalused pakuvad piisavalt ruumi armastuse osutamisele. Olulisem on teada, et inimeses kasvab see, mida ta jagab.
Varsti pärast rikka mehega kohtumist kuulutas Jeesus kolmandat korda ette oma kannatusi, surma ja ülestõusmist: me teame, et Ta kannatas ja suri, et mitte keegi ei peaks hukkuma, vaid et kõik, kes Temasse usuvad ja Ta vastu võtavad ning on valmis Talle siin ja praegu järgnema, kasvõi kõigest muust loobumise hinnaga, võiksid pärida igavese elu: “Jumala käes on kõik võimalik!” (Mk 10:27)
Meie lipulaulu sõnade autor Martin Lipp, kes on teeninud vaimulikuna ka Saaremaal, on tabavalt tõlkinud laulu „Ma kummardan sind armuvägi“ viimase salmi sõnad, mis võiks olla täna meie igaühe palve: „Oh Jeesus, oma püha nime mu südamesse kirjuta, et Sinu suure armu ime võiks hinge sisse vajuda, et sõna, töö ja terve elu siis kuulutaks Su nime ilu!“”
Loe lisa:
