18. pühapäev pärast nelipüha. Tänase pühapäeva teema on Kristlase vabadus. Palvesõna ütleb Paide Püha Risti koguduse õpetaja, Järva praostkonna abipraost Andres Tšumakov.

“Johannese jüngritel ja variseridel oli tavaks paastuda. Nüüd tuldi ja öeldi Jeesusele: „Miks Johannese jüngrid ja variseride jüngrid paastuvad, aga sinu jüngrid ei paastu?“ Ja Jeesus ütles neile: „Ega peiupoisid või paastuda sel ajal, kui peigmees on nende juures!? Niikaua kui peigmees on nende juures, nad ei või paastuda. Ent päevad tulevad, mil peigmees neilt ära võetakse, küll nad siis paastuvad tol päeval. Keegi ei paika vanutamata riidetükiga vana kuube, muidu paik rebeneb selle küljest, uus vanast, ja auk läheb veel suuremaks. Ja keegi ei kalla värsket veini vanadesse nahklähkritesse, muidu vein rebestab lähkrid ning vein ja lähkrid muutuvad kõlbmatuks, vaid värske vein kallatakse uutesse lähkritesse.“ (Mk 2:18–22)

Ilmselt kõik Kristuse sõnad ja kõned võivad meis tekitada arutelukohti ning mõtterännakuid. Vahel ehk ka eksirännakuid-odüsseiasid ja ebatraditsioonilist mõtlemistki. Nii ka antud pühakirjateksti puhul võiks ju hakata pikalt arutama paastumise ja selle tähenduse ning olulisuse teemal. Ikka tekib mõte, et kuidas seda sõna siis nüüd kõige õigem mõista on või oleks.

Mulla Nasreddinist räägib lugu, et ta andnud kord kohtunikuna õiguse nii süüdistajale kui ka süüdistatavale. Kui seepeale öelnud keegi, et mõlemal ei saa ometi õigus olla, vastas Nasreddin: „Ka sul on õigus.“

Sarnaselt selle looga võib anda õiguse neile, kes ütlevad, et peigmees on meilt ära võetud. Ja õigus on neil, kes ütlevad, et peigmees on meiega. Nüüd, kus peigmees – Jeesus – on meie juurest ära läinud ja meile on antud tõotus, et nii nagu te nägite teda lahkumas, tuleb ta kord jälle tagasi. Seega oleks nüüd justkui aeg paastumiseks, nagu oli kord kombeks Johannese jüngritel ja variseridel.

Samas on meil Issanda tõotus – vaata, ma olen iga päev teie juures, kuni maailma ajastu otsani. Ja ega siis peiupoisid või paastuda, kui peigmees on nende juures.

Nii võib ju arutleda, kuid tegelikult on see Kristuse poolt siiski küllaltki selgelt öeldud, et päevad tulevad, mil peigmees neilt ära võetakse.

Pühapäeva teemaks on „Kristlase vabadus“. See on tõesti tõsi, et meil on vabadus paljudeks asjadeks. On muu hulgas ka vabadus paastuda või mitte paastuda.

Vähendamata ja pisendamata paastumise vajalikkust ja olulisust, ei puudutaks paastumise teemat antud pühapäeval mitte väga süvitsi. Antud kirjakoha peasõnum ei puuduta vast ilmselt üldse viimselt paastumist ega mittepaastumist. Ehk hoopis evangeeliumi igavest uudsust ja värskust. See ei ole muutunud ning ei saagi aastasadade ja -tuhandetega muutuda vanaks, vaid on alati uus, eluline ja aktuaalne. Meie võime muutuda ja vananeda.

Kusjuures see siin mõeldud muutumine ja vananemine ei ole mitte loomulik, ajast tingitud vananemine ja muutus. Võime mõelda sellele (ja selle eest pole keegi päris kaitstud), et kunagine noor ja hea tahtega ning kõrgete ideaalidega inimene on muutunud aja jooksul ning endalegi märkamatult pimestatuks, enesekeskseks, ennasttäis ja eneseimetlejaks nartsissistiks, kelle jaoks Looja ja tema seadused on jäänud vaid ilusaks fassaadiks. Kui sedagi.

Ja siis võib meiegagi juhtuda, et oleme ise saanud nendeks vanadeks kuubedeks või nahklähkriteks, mille uus ja värske rebestab või lõhki rebib. On inimlikult mõistetav, et kui pika ajaga on tekkinud mõnus mugavustsoon ja äraolemine, siis sellest nn vanast lahtilaskmine ja uue säilitamine oma elus võib olla väga ebamugav ja mõneti valuski. Ilmselt seda on kogenud iga inimene, kui raske võib olla väikseimagi muudatuse soovimine ja elluviimine. Eriti paljus selles, mis puudutab iseendaga tegelemist. Võib tekkida kuristik selle vahele, mida soovime meie ise ja mida soovib Jumala Sõna meilt ja meile.

Kristus ütleb, et ta teeb kõik uueks. See uuekstegemine ei ole sündinud pelgalt ühe hetkena ajaloos. Uueks saab Issanda läbi kõik, igal nii-öelda ajahetkel, meie maailmas. Uueks saame meie ise – läbi Jumala Sõna, ühise armulauaosaduse ja palve. Ja siin saab ka tõeks vastus küsimusele: mis on pärast Kristust siin maailmas muutunud? See, et mitte midagi ei ole muutunud, ja kõik on muutunud.

Kategooriad uus ja vana on meie maise maailma mõisted. Jumal on kõrgemal ning väljaspool neid meie ilma suurusi, hõlmates endasse need mõlemad. Ta hõlmab endas seda, mis on meie jaoks uus ja vana.

Vaata, ma teen kõik uueks. Ja püha Paulus ütleb: Niisiis, kui keegi on Kristuses, siis ta on uus loodu, vana on möödunud, vaata, uus on sündinud. Ehk ei olegi see uueks saamine ja uus olemine ainuüksi üks hetkesündmus ajaloos või inimese elus. Vahest on see iga tõelise ristiinimese püsiseisund, mis ei sõltu elatud aastatest ega sellest, kas inimene on noor-, kesk- või raugaeas. Ristiinimesel on vabadus. Olla iga päev, igal ajal uus. Igavene uus.”

Palve: Jumal, meie Isa, Sa oled meid oma Poja läbi lunastanud ja oma armastatud lastena vastu võtnud. Vaata heldusega kõikide peale, kes usuvad Kristusesse, ning kingi neile tõeline vabadus ja igavene pärand. Seda palume Jeesuse Kristuse, meie Issanda läbi, kes koos Sinuga Püha Vaimu ühtsuses elab ja valitseb igavesest ajast igavesti.

Jutlus ilmus 27.09.2023 ajalehes Eesti Kirik.