Täna on palmipuudepüha

Palmipuudepüha, mida tähistame pühapäeval nädal enne esimest ülestõusmispüha, on Piibli järgi see päev, mil Jeesus läks viimast korda Jeruusalemma ning inimesed tervitasid teda palmiokstega kui kuningat. Ei möödunud aga kuigi kaua, kui sama rahvahulk nõudis ta ristilöömist.

Evangeeliumitekstid kõnelevad sellest, kuidas Jeesus sõidab eesli seljas kuningana Jeruusalemma. Rahvas, kes juubeldab, lootes oma silmaga näha tõotatud valitseja saabumist, saab peagi kuulda, et nüüd käib kohus selle maailma üle ja kihutatakse välja selle maailma vürst. /…/ Rahvahulk vastas siis Jeesusele: «Meie oleme Seadusest kuulnud, et Messias jääb igavesti. Kuidas sina siis ütled, et Inimese Poega peab ülendatama? Kes see Inimese Poeg on?» (Jh 12:34).

Palmipuudepühal asub kirik kaasa elama Kristuse viimasele eluetapile.

Omaaegse sündmuse meenutamiseks on palmipuudepühal toodud kirikusse palmioksi. Neid on kantud protsessioonis, kirikulised tulevad sel päeval teenistusele lauldes ja okstega lehvitades, meenutades Jeesuse-aegseid sündmusi Jeruusalemmas. Kui palmioksi pole, kasutatakse paju- vm urbi.

Palmipuudepühaga algav suur ehk vaikne nädal on teatud mõttes kirikuaasta kulminatsioon, mil meenutatakse Jeesuse viimaseid maiseid päevi, õhtusöömaaega, tema surma ja kõikvõimsust ülestõusmise läbi.

Me palvetame: Kõigeväeline Jumal, Sa saatsid oma Poja, meie päästja Jeesuse Kristuse, et Ta kannaks ära maailma patu ja sureks ristil. Aita meil usus taibata, et Ta täitis kuulekana Sinu tahet, ja lase meil Tema ülestõusmises osa saada võidust maailma ja meie patu üle. Seda palume Jeesuse Kristuse, Sinu Poja, meie Issanda läbi.