Õp Kristjan Luhamets tutvustas Pereraadio saatesarja “Koguduse lugu” seekordses osas Anseküla koguduse lugu.

Salme jõgi voolab mõlemas suunas sõltuvalt sellest, kummal pool Sõrve poolsaart on merevee tase kõrgem. Kunagi oli siin väin ehk salm kahe saare, Sõrve ja Saaremaa vahel. 750. aasta paiku peeti siin lahing Rootsi ja Saaremaa viikingite vahel. 41 langenud rootslast maeti koos laevadega Salme randa. On arvatud, et nende hulgas võis olla ka kuningas Ingvar. Väljakaevatud laevad on vanimad Eestis leitud laevad. 

Muinasaja lõpul olid Salme rand ja Sõrve poolsaare põhjaosa Kaarma kihelkonna ääreala, seejärel oli siinne kant Kaarmast eraldunud Kärla kihelkonna kauge lõunaserv, kuhu 1300. aasta paiku ehitati Anseküla Maarja kirik. Pühapäeviti sõudsid siia kirikulised ka Abruka saarelt, kus kohapeal kabelit ei olnud. 14. sajandil või 15. sajandi alguses valmistati Anseküla kiriku jaoks Gotlandi lubjakivist ristimiskivi. 

Kuna Anseküla kirik asus Sõrve poolsaare põhjaosas, oli sel parem ühendustee Jämaja kui Kärlaga. Sel põhjusel hakkasid Anseküla rahvast teenima Kärla kirikuõpetajate asemel Jämaja hingekarjased. Tasapisi kogudus kasvas ja 1560. a. ehitati Anseküla kirik suuremaks. Kulus veel sada aastat kuni Anseküla kogudus päriselt iseseisvaks sai. Koguduse esimene oma kirikuõpetaja Henricus Columbinus oli enne Ansekülla tulemist 24 aastat sõjaväe teenistuses, nimelt Kuressaare lossi ja garnisoni kaplan. Ta rääkis vabalt soome keelt, aga lootis ka saksa ja eesti keele ära õppida. Anseküla järgmine kirikuõpteja Joseph Mojer oli samuti soomlane ja endine Kuressaare lossi ja garnisoni kaplan. Õpetaja Balthasar Jacobi oli aga sakslane, kes jõudis Anseküla rahvast teenida ainult kaks aastat. Järgmine kirikuõpetaja abiellus tema lesega. See järgmine oli Peter Wilhelm Raschau, kohaliku Lõo mõisahärra poeg. Kui Anseküla pastoraat maha põles, elas ta jälle Lõo mõisas ja suri seal katku aastal 1710.

Kuigi vahetult pärast Põhjasõda ei jõudnud Anseküla kogudus iseseisvat kirikuõpetajat ülal pidada, ei olnud koguduse lugu sellega veel läbi. 19 aastat teenis Anseküla rahvast Jämaja õpetaja, esialgu Raschau õemees Johann Marcks, seejärel pietistlike vaadetega Johann Georg Holm. Seejärel tuli Ansekülla endine Ruhnu koguduse õpetaja Alexander Holmquist. 1746. a. läks ta oma kodumaale Rootsi. 

Järgmine kirikuõpetaja Jakob Gottlieb Gonsior oli keeruka saatusega mees. Kolmeaastaselt jäi ta orvuks, sest isa ja ema surid mõlemad katku. Gonsior kasvas üles orbudekodus, õppis Tallinna toomkoolis ja Halle ülikoolis. Tööd kirikuõpetajana alustas ta Saaremaal Püha koguduses. Sealt kutsuti Gonsior Tallinna Püha Vaimu koguduse abiõpetajaks. 1736. aastal külastas Tallinna linna krahv Zinzendorf ja Eestimaal algas ulatuslik vennastekoguduse ärkamine. Ka Gonsior osales innukalt selles liikumises. Kui riigivõim vennastekoguduse tegevuse ära keelas, jätkas Püha Vaimu koguduse õpetaja Hermann Levin Schmidt siiski palvetundide pidamist. Tallinna raad nõudis õpetaja lahkumist ja sai oma tahtmise. Ka abiõpetaja Gonsior tehti ametist lahti, kuna ta oli vennastekoguduse liige. 1747. a. arreteeriti vennastekogudusse kuulumise tõttu Gonsiori naise õemees, Jämaja koguduse õpetaja Franz Hölterhof. Seepeale kutsuti Gonsior teenima korraga nii Jämaja kui Anseküla kogudust. Pietistlike vaadetega oli arvatavasti ka Anseküla järgmine kirikuõpetaja Christian Haller, kelle poeg Gustav oli hiljem oluliseks eeskujuks õpetaja Harri Haamerile. Paraku ei saa kõneleda suuremast vaimulikust ärkamisest Anseküla rahva seas. 19. sajandi esimestel kümnenditel, kui üle Eesti ehitati palvemaju, ei olnud Anseküla kihelkonnas ametlikult kedagi, kes oleks kuulunud vennastekogudusse. 

1837. a. sai Anseküla kirik uue kantsli. Õieti oli see Kuressaare linnakiriku vana kantsel, mis oli õnnestunud päästa 1828. aasta tulekahjust. Pärast Kuressaare kiriku taastamistöid osutus vana kantsel siiski üleliigseks ja selle ostis ära Tiinuse mõisnik, parun Nolcken, kes kinkis kantsli edasi oma kodukogudusele Anseküla kiriku jaoks. 

Kõige sügavama jälje on Anseküla koguduse ajalukku jätnud õpetaja Martin Körber. Ta oli Tartumaalt pärit, Võnnu kirikuõpetaja poeg, kes pärast ülikooli lõpetamist oli prooviaastal Kuressaares. Ansekülla saabudes nägi ta vaesust ja lagunenud pühakoda. Körber lootis esimesel võimalusel leida mõni parem tööpaik mandril, aga jäi siiski Ansekülale truuks. Kooliõpetajaid ametisse pannes pidas Körber oluliseks nende muusikalisi võimeid. Laupäeviti käisid lapsed pastoraadis ette laulmas nädala jooksul õpitud laule. 1848. a. kutsus Körber Anseküla köstriks ja koolmeistriks Peeter Südda, kes kogus kokku Suure Tõllu lood. Körber kirjutas ise palju jutte, laule ja luuletusi, avaldas raamatuid ja tegi kaastööd ajakirjandusele. Tuntud on tema loodud laulud „Vaikne kena kohakene“ ja „Ma olen väike karjane“. 

Suurem osa Anseküla kihelkonnast kerkis merepinnast kõrgemale alles paar tuhat aastat tagasi. Seetõttu ei ole siia jõudnud palju mulda koguneda ja pinnas on Saaremaa niigi vaeste põldude taustal eriti vilets. Paljudes kohtades tegi muret tuiskliiv. Selleks, et kaitsta Sõrve postiteed, rajas Körber 1850. aastatel kümmekonna hektari suuruse Anseküla kirikumänniku ehk Körberi männiku, mida peetakse esimeseks istutatud metsaks Saaremaal. 

Martin Körber ja Peeter Südda asutasid Ansekülas laulukoore. 1861. a. käis Körber Riias laulupeol ja see meeldis talle. Ilmalike laulude kaitseks ütles ta: „Ei ole kõik paha, mis just kirikusse ei viida. Sirp, vikat, ader ja äke ei sündida ka mitte kirikusse kaasa võtta, ja olla ometi tarvilised ja kasulikud riistad. Nõnda ka ajalike laulude laulmine.” 1862. aasta heinamaarjapäeval (2. juulil) esines Anseküla kiriku koor Kuressaare lossis. See oli esimene eestikeelne kontsert. 1863. a. kolmandal nelipühal korraldas Martin Körber Anseküla kihelkonna nelja kooriga Sõrve laulupeo Massi talu koplis vainu peal ilusate lehtpuude all. Kuulajaid oli viiesaja ringis. Anseküla eeskujul asutati peagi laulukoorid Pühas, Kihelkonnal, Kaarmal ja mitmes teises Saaremaa kihelkonnas. 

Muret tegi Anseküla lagunev kirik. Körberi hinnangul oli see Baltimaade kõige viletsam pühakoda, millest isegi Nissi kirik üle oli. Ruum oli madal ja õhku ei jätkunud, jumalateenistuse ajal minestamine oli tavaline asi. Juhtus sedagi, et mõni pink varises kirikuliste all raginaga kokku. Viltune torn ja pehkinud laetalad muutsid kirikusse sisenemise kardetavaks. Õnnetuse vältimiseks tõmbas Kaarma meister Jakob Mölder Anseküla kiriku torni laevatrossiga täies tükis ümber. Ka ei olnud Körber rahul Anseküla kiriku altarimaaliga, mis oli valmistatud 17. sajandi lõpul. Esialgu vaid katuse parandamisest alguse saanud remont kujunes töö käigus päris uue kiriku ehitamiseks. Ka uus pühakoda ehitati lihtne ja tagasihoidlik. Kirik pühitseti 6. septembril 1864. Vana altarimaal, mida Körber lausa soperdiseks pidas, asub nüüd Kuressaare muuseumis. Pärast seda, kui Martin Körber pidi tervislikel põhjustel emerituuri jääma, teenis Anseküla kogudust tosin aastat Jämaja kirikuõpetaja. 

Esimese maailmasõja puhkedes keelati Vene riigis ära saksa keele kasutamine. Et Anseküla kirikuõpetajal Adolf Greinertil siiski ette tuli, et ta saksa keelt pruukis, mõisteti ta 1914. aasta jõuluajal 15 päevaks aresti. Eesti Vabadussõja ajal siirdus Adolf Greinert jäädavalt Saksamaale. Anseküla kogudust teenis edasi tema poeg Roderich Greinert. 

Suur osa siinsest rahvast sai oma sissetuleku merelt ja mere tagant. 1920. aastal oli Ansekülas naisi 57%. Mehed olid kas mujal tööl või merepõhjas, tervelt 13% naistest olid lesed. 1930. a. lahkus Ansekülast ka Roderich Greinert, kes usaldas koguduse teenimise oma nooremale vennale Ernst Greinertile. Viimane lahkus Eestist koos teiste baltisakslastega 1939. aastal. Sellest ajast alates on Anseküla kogudus Jämaja kirikuõpetaja teenida. 

1935. a. ehitati Anseküla kihelkonna maile Tiirimetsa palvemaja, mis paistis silma moodsa arhitektuuriga. See pühakoda on alles erinevalt Anseküla kirikust, mis jäi Teises maailmasõjas ette Sõrve lahingutele. 1941. a. varastasid venelased kiriku lühtrid ja süütasid torni, 1944. a. kasutasid sakslased kirikut moonalaona, mis sai õnnetuseks Nõukogude armeelt täistabamuse. Ristimiskivi viidi Kuressaare kirikusse ja osaliselt säilinud torn ehitati 1952. aastal ümber tuletorniks. Üksnes vundament meenutab kunagist pühakoda. Jumalateenistusi peeti edasi Tiirimetsa palvemajas, hiljem ka Salme rahvamajas. Koguduse liikmed ehitasid vabatahtliku töö korras ümber Salme kalatööstuse katlamaja, mis rahvasuus nimetati tursakirikuks. Peapiiskop Andres Põder pühitses Salme kiriku 8. oktoobril 2011. a. Altarimaali sai Toivo Treiblut valmis 2023. aasta kevadel. Sama aasta rukkimaarjapäeval pühitses peapiiskop Urmas Viilma Abruka saare Maarja kabeli, mille ehituse korraldas Tartu Peetri koguduse õpetaja Ants Tooming. 

“Koguduse lugu” on õp Kristjan Luhametsa autorisaade, mis on Pereraadio eetris neljapäeviti kell 10.45; 17.15 ja 23.15.

Saateid saab järelkuulata ka aadressil www.pereraadio.ee.