Õp Kristjan Luhamets tutvustas Pereraadio saatesarja “Koguduse lugu” seekordses osas Muhu koguduse lugu.

Muhu maalinn ehitati Väikese väina äärde 11. sajandil ehk pärast seda kui Pöide maalinn oli maha jäetud. Küllap kindlustati Pöide ja Muhu ühist kihelkonda. Jaanuaris 1227. a. asus riialaste vägi Pärnust mööda jääd Muhumaa poole teele. Pärast tulist taplust põletati maha Muhu maalinn, muhulased alistusid ja vallutajad liikusid edasi Valjalat piirama. 

Muhu Katariina kirik ehitati saare keskele. Esialgu püstitati puust pühakoda, 13. sajandi teises pooles kerkis selle asemele kivikirik. Kõigepealt ehitati puust kabeli külge pikihoone müürid, seejärel altariruum. Kiriku ehitamise ajast on tänaseni alles altar. 14. sajandil laoti seinad kõrgemaks ja kaeti võlvidega. Suurejoonelised maalingud valmistati mitmes järgus nähtavasti Gotlandi meistri poolt. Sarnaselt Pühalepa kirikuga on ka Muhu altariruumi tagaseinas neljakandiline väljaehitis. Mõlema kiriku ehitusisandaks oli Liivimaa ordu. 

Usupuhastuse järel kaeti seinad ja laed lubjaga ning kunagised värvikirevad maalingud vajusid unustusse. 17. sajandil teenis Muhu kogudust pikemat aega Saaremaa päritolu pastor Lazarus Ottecker. Oma esimese abikaasa mälestuseks kinkis ta kirikule hõbekannu. Otteckeri ajast on säilinud nii kantsel kui osaliselt ka kiriku läänepoolne peauks. Uks valmistati 1617. a., kantsel 1629. a. Renesanss-stiilis kantsli valmistas Kuressaare käsitööliste gildi oldermann Balthasar Raschky. 1657. a. valmistas altariseina Johann Balk. 

1663. a. ehitati Muhu kirikule esmakordselt väike puust haritorn. Samal aastal lasi Muhu-Saaremõisa rentnik, ooberst Igelström valada kirikule tornikella. Rootsi aja lõpul käis õpetaja Theodor Kirschberg kohut riigivõimu esindajatega, kes ei täitnud kirikuseadusi ega andnud oma alamatele õiget kristlikku eeskuju. Õpetaja Kirschberg haigestus epilepsiasse ja suri 1. jaanuaril 1703. a. Nii jäi tal nägemata Põhjasõda, Muhu kiriku rüüstamine ja pastoraadi põletamine. Selle kõik pidi üle elama koguduse järgmine hingekarjane Johann Näsmann, keda süüdistati pietismis ja kes viimaks venelaste eest koos kirikuriistade ja -raamatutega Rootsi põgenes. Kolm aastat teenis muhulasi Pöide õpetaja kuni Muhu kirikus seati ametisse Heinrich Vick. 

Uue kirikuõpetaja tulles ehitati üles Muhu pastoraat, hiljemalt 1722. a. õppisid lapsed juba Liiva külas lugemist. Aastal 1733 rajas õpetaja Vick Hellamaa kroonumõisa, võttis selle rendile ja tõi tühjaks jäänud taludesse, näiteks Pärase külla uued elanikud Hiiumaalt. 1738. a. sai ka Muhu kirik viimaks korda. 

Õpetaja Vicki pojad õppisid usuteadust Halle ülikoolis. Vanem poeg August jätkas isa tööd nii Muhu pastori kui Hellamaa rentnikuna, noorem poeg, Heinrich Vick noorem kutsuti Võrumaale Urvaste kogudust teenima. Augusti poeg Ludwig Nathanael Vick teenis Karula kogudust ja abiellus oma onutütre, st Heinrich Vicki tütre Maria Elisabethiga. Ludwigi ja Maria väimees, õpetaja Gottlieb Moritz teenis Urvaste kogudust ja tütrepoeg Friedrich Moritz Rõngu kogudust. August Vicki tütred abiellusid samuti kirikuõpetajatega: Paul Johann Körber teenis Tori ja Võnnu kogudusi, Johann Heinrich Schmidt Valjala kogudust. Vaimulikud olid ka mõlema tütre lapsed ja lapselapsed, kelledest tuntuim on muusikamees Martin Körber. 

Pärast August Vicki surma tuli muhulasi Jumala Sõnaga teenima sakslane Gottfried Gerlach. Ta suri noorelt ja 24-aastane lesk abiellus Muhu järgmise kirikuõpetaja, rootslase Olaus Kellmanniga. Ka õpetaja Kellmann on Muhumaale hiidlasi toonud.  

Ööl vastu 18. maid 1761 põles maha Muhu pastoraat. Õpetaja Kellmanni väitel pani maja põlema jumalakartmatu naine nimega Eva. Tulekahjus hävis palju raha, raamatuid ja dokumente. Kui pastoraat oli taastatud, ehitati 1764. a. Muhu kirikule ka uus haritorn. 1788. a. maalis Kuressaare kunstnik Kierulff altari kohale ristilöödud Kristuse koos Maarja ja Johannesega. Pilt on maalitud neljale peitliga tahutud tammepuust lauale. Rõõmuga võttis Oalus Kellmann vastu Herrnhuti vendi ja sõbralikult suhtus ta vennastekoguduse ärkamisse. Kellmann oli väärikas evangeeliumi tunnistaja ja Saaremaa superintendent. Vana mehena võttis ta tööle abiõpetaja Karl Fromhold Glöckneri, kellest sai tema mantlipärija, kuid varsti selgus, et ka väimees. 

Pärast seda, kui ka õpetaja Glöckner hauda kanti, kutsuti Muhu kogudust teenima kunagise õpetaja August Vicki tütre pojapoeg Gottlob Alexander Schmidt, kes seni oli Saaremaa Jaani kogudust teeninud. Muhu kogudusele pühendas Schmidt pool sajandit oma pikast elust. 

1827. a. sai Muhu kirik uue altariseina. Selle valmistas Kuressaare tisler Nomme Lorentzen koos oma selli Jürgeniga. Selleks, et vana altarimaal uude raami sobitada, maalis härra Krause selle üle. Ühtlasi värvis ta altariseina ja kantsli. 1832. a. ehitati praegune pastoraadihoone ja sajandi keskel ehitas köster Carl Wilhelm Freundlich Muhu kirikusse orelirõdu. Sakste rõdu oli pikihoone kagunurka rajatud juba sadakond aastat varem. 

Usuvahetusliikumine jõudis Muhusse 1846. aastal. Kui Saaremaal siirdus õigeusku keskmiselt 29,8% luterlastest, siis Muhus ulatus usuvahetajate osakaal 69,6 protsendini. Kogukonniti oli usuvahetajate hulk väga erinev. Näiteks Tamsel vahetas usku 100% rahvast, Koguva külas polnud aga ühtegi usuvahetajat. 

Õpetaja Schmidt tegi koostööd keeleteadlase Ferdinand Johann Wiedemanniga ja aitas tal sõnaraamatut koostada. Schmidti viiest pojast said haritud mehed: Eugen oli filoloog ja maleteoreetik, Oswald õigusteadlane, Bernhard raudteeinsener, Alexander arstiteadlane ja Tartu Ülikooli rektor ning Richard konservatooriumi professor.

Kaua aega teenis Muhu kogudust ka Arnold Nerling, kes noore mehena oli neli aastat teinud misjonitööd Indias. Muhulaste vastu oli ta väga heatahtlik ja lahke. 1887. a. sai Muhu kirik uue oreli. Tuleohutuse huvides tõsteti kiriku uksed siseküljelt ümber välisküljele, kuid sellega rikuti raidportaalide kaunistusi. Vana altarimaali peale asetati uus, tundmatu meistri loodud altarimaal. 1898. a. remondi käigus taasavastati seinamaalingud. Puhastama hakati maalinguid järgmise kirikuõpetaja Joosep Meeri ajal. 1917. a. saadeti Meeri sundasumisele Venemaale, kuid juba järgmisel aastal pääses ta koju tagasi. Esimene maailmasõda tegi eriliseks Muhu rahvariided. Muhu seeliku ehk „siiliku“ kollane värv saadi meremiinidest. Rohkesti leiti lõhkeainet 1917. aasta Moonsundi lahingus Suurde väina jäänud soomuslaeva Slava vrakilt. Õpetaja Meeri teenis oma elu viimastel aastatel küll Reigi kogudust Hiiumaal, kuid ta maeti ikka Muhu surnuaeda. Muhu kogudus jäi sellest ajast peale Pöide õpetaja teenida ja Muhu pastoraati kasutasid elu- ja vastuvõturuumina Muhu arstid. 

14. septembril 1941 maabusid Saksa väeüksused Muhu saarel. Bolševikud ei osanud dessanti oodata ja taganesid. Muhu saar hõivati kahe päevaga, lahingute käigus süttisid Muhu kiriku katus ja 8-tahuline haritorn. Kiriku sisemusse leegid õnneks ei jõudnud. Oreli viled siiski sulasid ja kirik kannatas rüüstamiste tõttu. Nõukogude võim võttis koguduselt ära tema varad. Pastoraati paigutati postkontor ja täitevkomitee, 1948. a. vahetas nad välja algkool. Põlenud kiriku kasutamine oli kogudusele keelatud. Jumalateenistusi peeti köstrimajas, mis muudeti palvemajaks. Kogudus alustas kiriku remonti katuse taastamisest. Kõrged maksud tegid aga tööde jätkamise võimatuks ja kogudust ähvardas koguni sulgemine. 1958. aastal saadi kirikule siiski katus peale, 1960ndatel jätkusid sisetööd. 

Kohapeal elava vaimuliku puudumine ja nõukogude ateistlik propaganda lämmatasid koguduse elu. Uut elavnemist võis märgata alles 1980. aastatel. Kogudus soovis vana kirikuhoone uuesti kasutusele võtta. Veel 1988. a. otsustas rajooni täitevkomitee seda mitte lubada. Kui kogudus 1990. aastal juba hädasti suuremaid ruume vajas, ei tulnud täitevkomiteest selget vastust ning teise nelipüha jumalateenistus peeti üle pika aja taas kirikus. Edasi kasvas jumalateenistuste külastatavus tuntavalt. Ulatuslikud restaureerimistööd jõudsid rootslaste abiga lõpule 1994. aastal. Altariruumi akendele paigutati Eva Jänese loodud vitraažid ja kõrge altarisein tõsteti pikihoone kagunurka. Taastatud kiriku pühitsesid peapiiskop Kuno Pajula, piiskop Einar Soone ja piiskop Jan Arvid Hellström 22. mail 1994. a. Mõni nädal hiljem kinkis Rootsi Arboga kogudus Muhu kirikule liturgilise oreli ja samal sügisel kinkis õpetaja Thomas Vaga kirikule laevakella. Muhu kogudust tuli teenima Illimar Toomet, kes asus ka kohapeale elama. 

Seoses uue koolimaja valmimisega sai kogudus 2002. aastal pastoraadi oma käsutusse. Nüüd tegutseb seal Muhu Pärandikool, mis tegeleb pärandkultuuri hoidmise ja tutvustamisega. Täna küll koguduse õpetaja Muhu saarel ei ela, kuid siin elab diakon emeeritus Igor Gräzin ja oma suvekodus peatub peapiiskop Urmas Viilma.

“Koguduse lugu” on õp Kristjan Luhametsa autorisaade, mis on Pereraadio eetris neljapäeviti kell 10.45; 17.15 ja 23.15.

Saateid saab järelkuulata ka aadressil www.pereraadio.ee.

Vaata ka:

• EELK Muhu Katariina koguduse koduleht muhu.eelk.ee

1