Kristuse taevaminemise püha

Kristuse taevaminemise püha tähistame 40 päeva pärast ülestõusmispüha, sest just 40. päeval pärast surnuist ülestõusmist läks Kristus ihulikult üles taevasse.

Kristuse taevasse võtmine on kirjas kõigis vanakiriklikes usutunnistustes. „Taeva“ all peame silmas paika, kus on ajatu igavik, seda olemissfääri, kus Jumal ja tema kuningriik on ilmsed. Kristus läks taevaminemispühal taevasse, näidates nii meilegi teed taevasesse kodusse.

Piiblis on taevaminemissündmusest juttu Markuse ja Luuka evangeeliumi lõpus ja Apostlite tegude raamatu esimeses peatükis: «Aga Jeesus viis nad välja kuni Betaaniani ja, tõstes oma käed, õnnistas neid. Ja see sündis, et neid õnnistades lahkus Jeesus nende juurest ja võeti üles taevasse. Ja nemad kummardasid teda ja pöördusid suure rõõmuga tagasi Jeruusalemma ja olid alati pühakojas Jumalat tänades.» (Lk 24:50–53)

Kristus astus taevasele troonile ja istub nüüd Jumala paremal käel. Temale on antud kogu meelevald taevas ja maa peal. Iga inimene võib end kõiges usaldada Kristuse armu alla. Palves saame pöörduda tema poole, evangeeliumis kuuleme teda meid kõnetamas ning pühas armulauas saame teda ihulikult vastu võtta ja temaga osaduses olla. Oma tõotust mööda on Issand Jeesus oma rahva keskel kuni selle maailma ajastu lõpuni.

Kristuse surm tähistas võitu ja sihile jõudmist. Võitu sümboliseerib ka kristliku matusetalitusse komme kanda kirstu juures ka pärgi. Kristlikust arusaamast, et surm on uks igavesse ellu, tuleb ka meie komme surnuid kirikus 40 päeva pärast nende surma mälestada. Sellega usaldame oma lahkunud omaksed Jumala kätesse ja loodame sellele, et nad on pääsenud taevasesse kodusse.

Me palvetame: Kõigeväeline Issand ja Jumal, Sinu armas Poeg on läinud üles taevasse. Anna, et meiegi elaksime oma südamega taevas ja otsiksime seda, mis on üleval, ja ootaksime Kristust, et Ta võtaks meid oma kuningriiki, kus Ta koos Sinuga Püha Vaimu ühtsuses elab ja valitseb igavesest ajast igavesti.